Janek Mäggi, "Kõrvalosade eest Kuldvaarikad!"

Presidendi vastuvõtu suurim õnnestumine oli Eurovisioni teleülekannete guru Tarmo Krimmi juhitud pildid sellest, kuidas Eesti poliitnomenklatuur kuulas president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnet.

Presidendi vastuvõtu suurim õnnestumine oli Eurovisioni teleülekannete guru Tarmo Krimmi juhitud pildid sellest, kuidas Eesti poliitnomenklatuur kuulas president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnet.

Silmatorkavalt tühjade toolidega (polnud kedagi kutsuda või kutsutud lubasid, aga ei viitsinud kohale tulla?) saalis haigutasid pikast ja piinarikkast teest (ainult kaks rida ju!) väsinud ja kurnatud ilmega tavapärased kivistunud näod. Ei ühtegi naeratust. Ninanokkimist aga palju. Mõnel olid silmad kinni, võib-olla magas. Norskamist läbi teleriekraani ei kostnud.

Eriti tabav oli kaameramehe töö, kui Ilves rääkis maadevahetusest ja Villu Reiljan sai Eesti rahvale muiata. Selliseid toredaid tabamisi oli teisigi. Riigikogujad ei suutnud leppida asjaoluga, et kutsuti justkui peole, aga valati kriitikaga üle.

Presidendi kõne oli asjalik. Kuid Mihkel Mutt tabas naelapea pihta – mõni nali oleks pidanud ikka sees olema. Pärnu konverentside korraldamisel kaasalöömise ajast mäletan, et ettekanne, mis suutis publiku vähemalt kaks korda naerma panna, sai head punktid.

Ilves ei suutnud. (Muidugi, on inimesi, kes ei saagi naljast aru. Võib-olla oli seekord ka natukene niimoodi.)

Ma arvan, et tean, miks. President oli kõne lugemist küllap harjutanud, kuid mitte piisavalt. Suurbritannia peaministri Tony Blairi kõned on nauditavad just seetõttu, et tegelikult loeb-räägib ta neid peast. Vahel kiikab paberile, sageli mitte. Praktiliselt peas olev tekst toob esile veenvust.

Sünnipäeval last ei peksta

Kõne sisus olid kõik peamised olulised teemad esindatud, kuid puudus helgus. Kõne oli liialt suunatud mõnesajale saalis istuvale poliitikule ja vähem tõenäoliselt enam kui 300 000 televaatajale.

Rahvas ju teab, et oli Keila-Joa. Kes siis sünnipäeval ikka lapsele peksa annab? Eesti presidentidel on see Lennart Meri juurutatud traditsiooni kohaselt kombeks. See on üks imelik tava, mille Ilves võiks järgmisel aastal murda.

Presidendi vastuvõtt on eelkõige ikka suurejooneline aastapäeva tele-show, mille peaosa mängib president. Näitlejaametiga on Ilves (nagu Savisaargi, muuseas) varemgi kokku puutunud – näiteks filmis «Jan Uuspõld läheb Tartusse».

Stuudiopubliku heaolu ületähtsustamine pole ameerikalik, pigem kipub saatejuht neid naeruvääristama, kui kummardama. Eesti võiks valida siin sõbraliku kompromissi.

Kontsertetendus meenutas minule kui NSV Liidu teistes vennasvabariikides pioneerilaagris (NSV Liidu võistkondlikel noorte kabe meistrivõistlustel) käinule sarnast taidluskontserti – ainult lipukesed olid puudu. Isamaa ilu sai hoieldud, aga värsket ideed polnud. Volk ehk välja arvata.

Vastuvõtule saab korra elus

Kutsutud külalised on isevärki teema. Ega president ju suurt valida saa, keda kutsuda. Vist üle poole külalistest on sellised, kes käivad igal aastal. Signe Kivi ajaloolistest vastuvõtukleitidest on endises Laste Maailmas koguni näitus väljas.

Ilves tegi hästi, et vähemalt mõned näod välja vahetas. Elus on ju nii, et ühed inimesed on tähtsad sellepärast, mis ametit nad peavad ja teised jälle seetõttu, mida nad on korda saatnud. Liiga palju oli vist ikka veel inimesi, kes olid ameti pärast ja liiga vähe teenete tõttu.

Presidendi vastuvõtul võiks olla nii, et kes on seal korra käinud, seda enam naljalt teist korda ei kutsuta. Poolte riigikogulaste nimed ei ütle isegi heeroldi püüdlikul ettelugemisel suuremale osale Eesti rahvast midagi. Kui riigikogu liige saab nelja aasta jooksul korra vastuvõtule, on hästi küll. Amet on, aga teenetest ei tea keegi midagi. Ühtegi olümpiavõitjat ma ei märganud. Teened ununevad kiiresti.

Tasakaal avaliku ja erasektori vahel on Eesti ühiskonnas paigast ära, mida tõestas ka vastuvõtt. Kätlemist vaadates jäi mulje, et Eesti eliit on poliitikud, ametnikud ja mõned organisatsioonide juhid. Sekka mõni muusik, kunstnik ja kirjanik. Valdavalt need, kes saavad palka maksumaksja taskust.

Kokkuvõttes on Ilvesel võimalik vastuvõttu nelja järgneva aasta jooksul veel kõvasti reformida. Tartu eest – 10 punkti, kõne eest 8 punkti.

Külalised hindasid ennast presidendi kõnet kuulates (magades ka kuulamata jättes) aga ise – need, kes kaamera ette sattusid, panid endale enamasti hindeks suure ümmarguse nulli – nii igav see kõne ka polnud, et isegi kuulamist ei väärinud. Aga juba järgmisel pühapäeval selgub, keda järgmisele vastuvõtule enam ei oodata. Kohustuslikust nomenklatuurist.