Janek Mäggi: "Ema, sa oled armas"

Aitäh, ema, et sa mind tegid. Tore, et üles kasvatasid. Püüan olla hea poiss. Sa oled armas... On vähe inimesi, kellel ei ole ema. Või nad ei tea, kes ta ema on. Ema olemasolu meie elus on normaalne.
Isaga on lugu keerulisem. Kui isa pole, siis pole. Isad on kogu aeg kuhugi kadunud. Hiljuti räägiti raadios kurioosumist, kus mees peab maksma alimente lapsele, kes DNA analüüsi järgi ei olegi tema laps. See juhtus Ameerikas. Isad ei tea tihti isegi, millega nad on hakkama saanud.
Ühesõnaga, kõik algab naisest. Tema tunnetest. Tema valikustest. Aegajalt satub ikka meedias silma, kui mõni tubli nooremapoolne eesti naine kurjustab, et miks ta peab sünnitama. Miks ühiskond talle seda peale surub?! Ma mõtlen, et ega ta ei peagi. Tema ju otsustab. Kõik on tema kätes.
Naise vastutus on ema rollist tulenevalt ühiskonna ees tõesti suurem. Kui perekond lahutab, siis jäävad lapsed reeglina emaga. Isa levinud stereotüüpse arusaama järgi haihtub nagu vits vette. Siiski tean ka sellist ema, kes tahab oma lapsi pärast lahutust näha ehk korra kuus, kuid enamasti on lapsed ikka armsad, isegi kui nende lihane isa seda enam ei ole. Ema muretseb, et lapsed oleksid pestud ja koolitatud. Ja kõike muud ka.
Seepärast ongi emadepäev nii tähtis päev. Tähtsam kui naistepäev. Sest naine (ja mees) hoolitsevad enda heaolu eest, ema (ja isa) hoolitsevad teiste heaolu ja arenemise eest. Olla ema - see tähendab kanda ja viia elu edasi.
Emadepäev tähistab minevikus kordasaadetut, mitte seda, mis tuleb. Tänu ja tunnustust. Meil kõigil on ema, kuid kõigil ei õnnestu emaks (või isaks) saada. Hea, et ka siin on elu muutunud avaramaks ja üha enam sünnib lapsi, kelle sünd on lisaks suurele rõõmule ka suur ime. Olgu armastuse- või meditsiiniime, kuid kui viimast, siis parem mõlemat korraga.
Perekond on selline huvitav moodustis, mille rajamise nimel tuleb pööraselt vaeva näha ja siis seda ikka edasi ja edasi ehitada. Nii lihtne on öelda, et mul on kõrini" või "mulle aitab". Kuid palju raskem on öelda "anna andeks" või "lepime ära". Kusjuures naisel on rohkem kõrini, ema tahab ära leppida.
Ma ei tea, kui tihti emad mõtlevad, et ema on tore olla. Need, kes emad ei ole, mõtlevad vist tihemini. Sest emad jätavad pooleli kooli, jätavad katki karjääri ja tunnevad tihti, et neil on jäänud justkui midagi saavutamata. Mõni lähebki tagasi kooli. Üks Rootsi tuttav, õnnelikus abielus 3 lapse ema, 37aastane, läks koguni Ameerikasse filminäitlejaks õppima. Pere võttis kaasa. Tõsi, ta on seni teinud Rootsis modellikarjääri. Mõni läheb kahjuks ka lahku. Naistel ja emadel on ka keskeakriis. Mõnikord sügavam kui meestel.
Oma vanaemade lapselapsena ja oma ema lapsena mõtlen aga tihti, et mu esiemad tegid hea valiku. Ma olen olemas. Ja sõltumata sellest, kas vanaemad olid oma elus saavutatuga piisavalt rahul (aga küllap nad olid), oleme meie, lapselapsed, neile tänulikud. Isade ja emade eest. Meie endi eest.
Muidugi on perekondi, kus lapsi ei ole. Nagu minu vanatädi ja tema abikaasa. Aga nad kasvatasid nii mind kui teisi sugulaste lapsi ja jätsid jälje. Füüsiline side on oluline, kuid vaime side on veel olulisem. See võib füüsilisest tugevamgi olla.
Ema roll ei seisne sünnitamises, ema roll seisneb mõtteviisis. Hoolivuses. Pühendumises. Ema (ja isa muidugi ka) on see, kes võtab vastutuse. Sageli annab kõik, mis tal anda on, sest see rõõm on suurem, kui midagi omada. Aitäh, ema, et sa mind tegid. Tore, et üles kasvatasid. Püüan olla hea poiss. Sa oled armas..."