Nils Niitra: TEHNOLOOGIA DIKTEERIB: oleme sotsiaalmeedia vangid. Inimene on muutumas virtuaalseks varjuks

Õhtulehe tegevtoimetaja Dannar Leitmaa lause „Pange see kuradi sotsiaalmeedia kinni!“ pani ka minu heakskiitvalt mõmisema, ent hakkasin siis tõsimeeli mõtlema: kas see võiks veel üldse võimalik olla?

Tänaseks on alles jäänud vähe visionääre ja analüütikuid, kes hindaksid sotsiaalmeedia mõju ühiskonnale positiivsemaks kui on tekkinud kahju. Sotsiaalmeedia peamine häda seisneb selle inimesi dehumaniseerivas mõjus – teine inimene ei ole meile läbi algoritmide ja distantsifiltri enam samaväärne tüübiga, kellega istume ühes lauas. Lihtne on teda sildistada, kerge rünnata. Eks vist valdav osa meist on kogenud, kui palju hõlpsam on ka lähedase inimesega Messengeris võrrelduna vahetu kohtumisega tülli minna.

Sotsiaalmeedia suudab võimendada meie negatiivseid emotsioone, ent paraku ei tee sama positiivsetega. Järjekordne koolilõpetamine või kassipilt saab kiire pöidla või südame ning läinud ta silme eest ongi! See pole võrreldav vahetu kallistuse ja lillede või kassi tegeliku nägemise ja silitamisega.

Suurim võitja on Temu?

Sotsiaalmeedia algoritmid mängivad inimestega, muudavad meid manipuleeritavaks, paigutavad meid mullidesse, kus kaob igasugune vajadus näha maailma laiemalt. Mugav on viibida omasuguste seltskonnas – pole vaja kellegagi vaielda ega mingis teises suunas areneda. Täiendava mõjurina pole sotsiaalmeedia enam lihtsalt üks suhtlemise võimalus, vaid see võõrandab terveid põlvkondi vahetust läbikäimisest. Ajalehetoimetustes teatakse väga hästi, et suvereporteriks tulevad noored ajakirjanikuhakatised, kellest paljud ei julge enam helistada ega võõraste inimestega silmast silma kohtuda.

Olulisim väärtus, mis sotsiaalmeedial vast on, puudutab selle suutlikkust paljusid inimesi korraga informeerida, olgu selleks sõbra sünnipäev või mõni lühikese etteteatamisega kultuurisündmus, ent selleks olid varemgi võimalused olemas. Ning mõistagi saab seal ka Temu oma pahna päevast päeva pähe määrida. Tore, eks?

Loomulikult aitab sotsiaalmeedia muuta üksildasi inimesi veel üksildasemaks ning neil abi otsimata või päriselus sotsialiseerumata vapralt vastu pidada, aga ma ei usu, et meist keegi oleks tänu sellele kübetki õnnelikum.

Nõnda olengi juba ammu jõudnud – sarnaselt Dannar Leitmaaga – järeldusele, et sotsiaalmeedia on kuradist, aga jätkan ikkagi selle igapäevast kasutamist. Ka Dannar teeb minu teada sama. Meie põlvkond on kasvanud progressiusus ja progress peaks üldiselt olema midagi head, see peaks ju olema inimeste teenistuses. Kui 1990. aastate teisel poolel hakkas Eestisse jõudma internet, rääkisid juba siis meie kohalikud visionäärid, kuidas see demokratiseerib lõplikult maailma ja laiendab määratult inimeste vabadusi. Tegelikkuses oleme aastal 2025 seisus, kus demokraatiaga on lood järjest kehvemad ning autoritaarsed režiimid oskavad internetti suurepäraselt kasutada oma inimeste kiusamiseks ning ajupesuks.

Kas internet on meie elu teinud lihtsamaks, andnud juurde aega muudeks tegevusteks, mida me lootsime? Kaugel sellest! See on röövinud kogu meie aja! Kui 1980. aastate inimene vaatleks tänapäeva inimest, kes jõllitab kõikjal klaasistunud pilguga nutitelefoni ekraani, päriks ta vististi, kas tsivilisatsiooni on tabanud mingi raske sõltuvushaigus?

Nüüd on meie päralt – „ meie päralt“ mõistagi jutumärkides - veel tehisintellekt, mis sõidab tegelikkuses inimese ajust höövliga üle. Kui veel mõned aastad tagasi arutlesid visionäärid tõsimeeli selle üle, kas tehisintellekti arengut tuleks pidurdada või see päriselt välja lülitada, on tänaseks ilmne, et see on võimatu. Riigid ja ärimehed jooksevad tehisaru arendades võidu düstoopiasse, millest meil pole halli aimugi. Kui mina oleksin tehisintellekt, teeksin ratsionaalse otsuse, et maakera jätkusuutlikkuse seisukohalt pole inimest vaja ja ta tuleks lihtsalt välja lülitada. Omal moel meie väljalülitamine juba käibki ja miljonid jäävad tööta, sest nende panus on muutunud tehisintellekti toel asendatavaks. Peagi on selliseid sadu miljoneid.

Kes veab progressi?

Tuhanded noored istuvad Eestis oma vanemate korteri tagakambris ja käivad toast välja üksnes selleks, et võtta köögist pitsatükk ja külastada WCd. Nad elavad täielikult virtuaalreaalsuses, bioloogiline keha on muutunud pigem koormaks. Rahvastikuprognoosid näitavad, et inimkond hakkab kahanema – kõik meid ümbritsev, aga eelkõige sõltuvust tekitav tehnoloogia võtab tahtmise ja motivatsiooni bioloogilisel teel paljuneda.

Mitte inimkond ei vea enam progressi, vaid tehnoloogia on progressi meilt üle võtnud ning meie vaatame seda pealt. Mõistate, see ei ole enam lihtsalt hüpoteetiline oht, mida intellektuaalid omavahelistes vestlustes veeretavad, vaid reaalsus, see toimub juba mõnda aega! See ei juhtu ulmefilmidest nähtud kujul, mil ühel kenal päeval ründab ülekäte läinud tehislik superaju ja järgneb viimne võitlus, see juhtubki just nõnda, nagu praegu – järk-järgult, ent siiski väga lühikese aja jooksul.

Imetlen oma abikaasat, kes kasutab siiani vapralt ja põhimõtteliselt nuputelefoni, ent ta möönab, et väline surve on muutunud juba sedavõrd agressiivseks, et ta lihtsalt ei saa enam endale sellist luksust lubada. Mitte meie ei vali enam tehnikat, vaid tehnika valib meid!

Probleemi sõnastus on seega lihtne – progress ei tööta enam inimese, inimlikkuse ja inimkonna kasuks, vaid tema kahjuks. Paraku puudub igasugune võimalus rongist maha astuda. Ühe võimalusena usun, et peagi on tekkimas n-ö progressivastaste oaasid, omalaadsed saarekesed, kuhu kogunevad need, kes püüavad pääseda tehnoloogia diktatuurist. Nad püüavad hakkama saada sõltuvust tekitavate abivahenditeta, mis tähendab mõistagi palju tööd ja mõttepingutust, millest oleme hakanud võõranduma.

Võib-olla kukub siiski ka tehistsivilisatsioon millalgi kokku, järgneb ajaloos varemgi nähtud kaos ja kultuuriline kollaps ning kõik algab taas nullist peale.

Sotsiaalmeedia loojate argumendiks on siiani väide, et selle kasutamine on vabatahtlik, ent tegelikkuses see juba ammu nii ju ei ole! Asjalood lähevad aga veelgi hullemaks – sotsiaalmeediast ja ka tehisintellektist on saamas kurjategijate ja türannide tööriist. Järjest keerulisem on tajuda vahet meile pakutava pseudoreaalsuse ja päris maailma vahel. Optimist loodaks, et valitsused võtavad sellega midagi ette, ent tegelikkuses puudub neil selleks võimekus.

Niisiis, kui te tahate selle kuradi sotsiaalmeedia kinni panna, arvestage, et peate sulgema ukse valdavale osale maailmast, milles praegu viibite. Teist võimalust peale põgenemise pole!