Marko Pomerants: Minu elu personaalses riigis

See ei ole päris see personaalne riik, millest valitsus räägib, püüdes digitaalsete teenuste kaudu inimeseni jõuda. Selle riigimudeli olen ma loonud ise oma peas ja viin seda järjekindlalt ellu. Selge see, et ma ei ole oma otsustes täiesti vaba, aga personaalselt mina ise saan palju teha oma käekäigu huvides. Soovitavalt ennetavalt, mitte tagantjärele tarkusena. Rege rautan suvel ja vankrit kõpitsen talvel.

Mu naabrimees näiteks teeb kevadel varakult ära kõik väiksemad parandus-, värvimis- ja ehitustööd, ja seda selleks, et ta saaks suve nautida. Ta valmistub suveks.

Elus edenemiseks või kasvõi samal tasemel kestmiseks tuleb teha otsuseid. Neid saab teha emotsiooni pealt ja seda meetodit ilmselt ka laialt kasutatakse, aga isiklikku elu puudutavaid otsuseid on võimalik teha ka analüüsi põhjal, sest tegelikkuses on suur hulk avalikku andmestikku kättesaadav. Olgu selleks ruumiandmed, omavalitsuste arengukavad või veel mingi statistiline andmestik.

Kui otsused teha analüüsi pealt, siis ei pruugi kõik planeeritu realiseeruda, aga tõenäosus, et midagi läheb õigesti või oodatult, on igati olemas. Vahel on hea, kui need ootused pole ülearu kõrged. Kui otsustatud on emotsiooni pealt, ei pruugi nii kenasti minna.

Olen töö tõttu seotud Liivi lahe meretuulepargi elektriühenduste eriplaneeringuga. Mida see tähendab? Kui tuulepark on valmis, siis peab toodetud elektrienergia merelt maismaale elektrivõrku jõudma. Kõik kujutavad kõrgepingeliine ette – ruumi võtavad.

Nendele liinidele asukoha leidmiseks on vaatluse all kümneid kriteeriume alates inimeste kodude olemasolust kuni kivikalmete ja haruldaste samblikeni välja. Need kriteeriumid ise juba pannakse avalikule arutelule.

Kui me oma igapäevast elu puudutavaid otsuseid teeksime kasvõi viie-kuue kriteeriumi põhjal, siis oleks me elu kvaliteetsem ja pärast pettumist vähem. Nii võiks olla ka näiteks linnast maale elama mineku otsusega.

Kindlasti on üks vastuolulisemaid otsuseid linnainimese otsus maale elama minna. Mõnda aega maal elada võib tunduda tore nagu mesinädalad või nii, aga ajapikku võib maaelu oma keerulist iseloomu näitama asuda.

Ma arvan, et inimeste maale elama kutsumine tuleb ära keelata kui vastutustundetu tegevus, sest see, kuhu sa jõuad, ei pruugi selliseks jääda ja pärast pole tarbijakaitsesse ka võimalik pöörduda. Ajapikku selgub, et maal on tendents teenuste kadumise poole. See võib tähendada kooli, poe, perearsti, töökoha, postkontori ja mille kõige kadumist, aga see võib tähendada ka tuule- või päikesepargi, harjutusväljaku, lageraielangi või liivakarjääri tulekut, täiendava ehitusõiguse puudumist, tee madalat hooldusklassi, kehva naabri otsa sattumisest rääkimata. Nimetatud võimalikud muutused on suureks väljakutseks isegi enamikule põlistest maainimestest. Linnas see kõik sind ei ähvarda. Naabreid ei pruugi sa tundagi, ja kui see linn pole Tallinn, siis pole isegi liiklusummikuid.

Kui mõni nendest muutustest on tulemas või juba juhtunud, siis vaatame riigi ja omavalitsuse otsa ja ütleme, et riik on otsustanud elu maal välja suretada ja vallavalitsust me küla elu küll ei huvita. Tõesti, Eesti elu edendamisel ja kasvõi riigi alleshoidmisel on nende roll ilmselgelt olemas ja enamasti kodanike huvides.

Omavalitsustelt ja ka riigi valitsuselt eeldatakse emotsiooni pealt otsustamist – väljas valitseva emotsiooni pealt. Tegelikult peab volikogu ja riigikogu liige suutma otsustada kirutud Exceli tabeli abil. Mõlemat pidi saab see abiks olla. Kas paned kõigepealt tulud tabelisse ja vaatad, mis nende eest teha saab, või paned kõik hädavajalikud kulud sisse ja vaatad, kui palju raha selleks vaja on. Juba ette võib öelda, et tulemus on alati emotsioone tekitav. Soovid ja vajadused ületavad enamasti võimalusi. Aga kui tulud ja kulud järjepidevalt tasakaalu sättida, siis puuduks vajadus omavalitsuste saneerimiseks ja erakorralisteks kärbeteks ning riigi tasemel maksutõusudeks. Metoodika on lihtne – soovid tuleb kohe kõrvale jätta ja vajadustele püüda kate leida.

Mul on riigile ja omavalitsusele realistlikud ootused. Ma ei suudaks iseseisvalt riigikaitset korraldada, seetõttu on tore, et valitsus on selle enda peale võtnud. Mul on vaja läinud erinevaid tervishoiuteenuseid ja oma haridusegi olen riigiõppeasutustest saanud.

Mu emal on kord nädalas võimalik valla poolt toetatud koduõendusteenust saada ja lumi on kenasti lükatud nii tal maal kui ka mul Rakvere linnas. Olgu need mõned näidetest.

Eelmisel nädalal sain Omnivalt postiteenuse kvaliteediuuringu ankeedi, kus küsiti, kui tõenäoliselt ma soovitaks oma piirkonna kirjakandja teenindust ja kui tõenäoliselt ma soovitaks Omnivat oma sõbrale.

Perearsti saab Eestis vahetada, aga kirjakandja puhul see isegi pole meie kätes. Vanast heast postimehest on Exceli abiga saanud kuller ja pead olema õnnelik, et keegi su postkasti üldse midagi toob.

Oma riigi ja koduomavalitsusega on sama asi – need peavad suures plaanis toimima ja neid võib sõbralegi soovitada, aga enamasti neid niisama lihtsalt vahetada ei saa ja pole otstarbekaski. Seega tuleb igal juhul panustada oma personaalriiki ja püüda hoida see parimas võimalikus toimimises ning see on hästi tehtav juba seetõttu, et kodune riigikogu on oluliselt väiksem ja obstruktsioonivabam. Muide, ma saaks ka maal elades hästi hakkama.