Janek Mäggi: "Meie elu ilusaim mäng – meie elu"
12.01.2008
, Postimees AK
Selline ongi elu. Nagu kabe. Mäng. Proovige võita. Võtke elult kõik.
Vahel arvatakse, et osa inimesi on targemad kui teised. Sageli seepärast, mida nad on saavutanud. Ja ikka jääb hinge väikene kahtluseuss, et kas võitjad väärivad oma edu või oli tegu pimeda juhusega.
Mida tähendab ütlus «oli õigel ajal õiges kohas»? Kas pikaajalise edu määrab töö või õnn? Kas võit on õiglane? Kas võitja väärib võitu? Kas Erki Nool vääris Sydney olümpiakulda või astus ta siiski üle ja oleks pidanud saama nulli?
Mina õppisin kabet mängima 1982. aastal, nüüd juba enam kui veerand sajandit tagasi. See pealtnäha lihtne mäng on parim viis õppida strateegiliselt mõtlema ning mõistma sõjapidamise (äritegemise, konkurentsi, poliitika) kuldreegleid. Tunnetama võidujanu ja kogema kaotusevalu. Omal nahal.
Elu on ju mäng. Ja kabemängu strateegiat saab eluga kõrvutada ja sellest õppida. Väga paljudes eluolukordades olen mõelnud: kuidas ma kabelaua taga käituksin? Kui olen kasutanud sarnast lähenemist, on tulemus olnud alati parem, kui ma seda kasutanud ei ole. Eriti kriisiolukordades.
Mõttemängude harrastajate ajukäärud kaaluvad alati rohkem variante läbi ning leiavad sageli üles selle ainsa võimaliku õige käigu, kui kõik ülejäänud lõpevad kaotusega.
Minu esimene tõdemus pikaaegse mängurina (ka praegu mängin internetis peaaegu iga päev nt brasiillaste, uusmeremaalaste, aafriklaste ja hollandlastega) on, et võita saab ainult see, kes peab lõpuni vastu. Nõrganärvilistele ei sobi ei elu ega mäng, mõlemad on piisavat põnevust pakkuvad, kuid eeldavad stressitaluvust ja riskijulgust.
Mäletan, kui mängisin noore algaja kabetajana 80ndate aastate keskel Tallinnas peetud üleliidulisel kabeturniiril. Suutsin kahenupulisest kaotusseisust (lihtsa kombinatsiooni tõttu) partii minust palju tugevama vastase vastu võita.
Võidurõõm oli seda meeletum, et võit tuli väga halvast seisust. Võit on võit isegi siis, kui vastane labaselt eksis. Kui reeglitest on kinni peetud, on parem see, kes võitis. Täna. Siin ja praegu. Tagantjärele targutused, et «mul oli võiduseis, aga…», ei tähenda turniiritabelis midagi. Ja võidu ja medali väärtust ei kahanda ka see, kui kõiki tippe kohal ei olnud.
Lapsed löövad sageli mängulaua segi kohe, kui näevad, et nad on kombinatsiooni otsa kukkunud. Minu noorem poeg kasutab sellistes olukordades spetsiaalset pettumust väljendavat sõna: «Nähh!»
Kuid halvem seis ei pruugi tähendada kaotust, vähemalt alati mitte. Nii on see ka äris ja võitluses haigustega. Jonn hoiab hinge sees ja aitab jalad alla.
Vastane võib olla tugev, aga ka tema võib eksida. Sa võid teha saatusliku vea, mida annab pingutades ikkagi parandada. Ja vastane, kes sulle lihtsa kominatsiooni teeb, võib olla sinust tegelikult palju nõrgem.
Vigade arv ja sagedus näitavad mängija nõrkust-tugevust, kuid eksimatuid ei ole, isegi suurmeistrite hulgas. Samas, selleks, et suurmeistrite vigu enda kasuks pöörata, peab olema ka endal väga palju nutikust. Sest sageli suudavad nad oma vead tugeva positsioonimänguga ära parandada. Ainult õnnest ei piisa kunagi. Selleks, et süllekukkunud õnne nautida, on vaja tarkust ja oskusi. Talupojamõistust.
Iga mäng algab muidugi algusest, avangust. Päris kabetajatee alguses mängisin nagu kõik teisedki kabetajad traditsiooniliselt tugevaid avanguid. Nõrgemate mängijate vastu on alati kasulik mängida tugeva positsiooniga mänge. Tugeva mängija ülekavaldamine aga nii lihtne ei ole.
Tavaliselt ei tea noored ja nõrgemad mängijad avangutest midagi ning teevad vigu kohtades, kus on peaaegu võimatu märgata, et tegelikult on valida ainult ühe käigu vahel ning ülejäänud lõppevad kaotusega. Elus on inimesi, kes eksivad oma rumalusest või teadmatusest. Ja kui negatiivne lõpptulemus käes, ei aita enam midagi.
64-ruudulises kabes on võimalik kaotada juba teisel käigul, aga seda partiid peab oskama võita. Kes teooriat ei tea, võib selle võimaluse käest lasta. Võiduseis ja võit on kaks täiesti eri asja.
Väga palju võiduseise lõpevad mängijate oskamatuse tõttu viigiga, veel hullem – parema seisuga mängija kaotusega. Võiduseis eeldab teadmist, et sul on võiduseis peal, ning seejärel ka oskust seda realiseerida. Tihti mängija ei teagi, et tal on võiduseis. Ja kui teab, ei oska seda võita.
Hiljem, kogenuma mängijana õppisin selgeks eelkõige selliseid avanguid, mida mängisid väga vähesed, sest nad olid positsioonilt nõrgemad või väga keerukad ning eeldasid täpset avanguteooria tundmist.
Keskmise tasemega vastaste vastu mängimiseks on selline strateegia parim, sest enamasti teevad nad endale selgeks põhiavanguid, kuid peensustesse ei lasku. Andekat laiska saab niimoodi väga hästi lüüa. Tuupuri vastu ei pruugi sellest piisata.
Vahel arvatakse, et osa inimesi on targemad kui teised. Sageli seepärast, mida nad on saavutanud. Ja ikka jääb hinge väikene kahtluseuss, et kas võitjad väärivad oma edu või oli tegu pimeda juhusega.
Mida tähendab ütlus «oli õigel ajal õiges kohas»? Kas pikaajalise edu määrab töö või õnn? Kas võit on õiglane? Kas võitja väärib võitu? Kas Erki Nool vääris Sydney olümpiakulda või astus ta siiski üle ja oleks pidanud saama nulli?
Mina õppisin kabet mängima 1982. aastal, nüüd juba enam kui veerand sajandit tagasi. See pealtnäha lihtne mäng on parim viis õppida strateegiliselt mõtlema ning mõistma sõjapidamise (äritegemise, konkurentsi, poliitika) kuldreegleid. Tunnetama võidujanu ja kogema kaotusevalu. Omal nahal.
Elu on ju mäng. Ja kabemängu strateegiat saab eluga kõrvutada ja sellest õppida. Väga paljudes eluolukordades olen mõelnud: kuidas ma kabelaua taga käituksin? Kui olen kasutanud sarnast lähenemist, on tulemus olnud alati parem, kui ma seda kasutanud ei ole. Eriti kriisiolukordades.
Mõttemängude harrastajate ajukäärud kaaluvad alati rohkem variante läbi ning leiavad sageli üles selle ainsa võimaliku õige käigu, kui kõik ülejäänud lõpevad kaotusega.
Minu esimene tõdemus pikaaegse mängurina (ka praegu mängin internetis peaaegu iga päev nt brasiillaste, uusmeremaalaste, aafriklaste ja hollandlastega) on, et võita saab ainult see, kes peab lõpuni vastu. Nõrganärvilistele ei sobi ei elu ega mäng, mõlemad on piisavat põnevust pakkuvad, kuid eeldavad stressitaluvust ja riskijulgust.
Mäletan, kui mängisin noore algaja kabetajana 80ndate aastate keskel Tallinnas peetud üleliidulisel kabeturniiril. Suutsin kahenupulisest kaotusseisust (lihtsa kombinatsiooni tõttu) partii minust palju tugevama vastase vastu võita.
Võidurõõm oli seda meeletum, et võit tuli väga halvast seisust. Võit on võit isegi siis, kui vastane labaselt eksis. Kui reeglitest on kinni peetud, on parem see, kes võitis. Täna. Siin ja praegu. Tagantjärele targutused, et «mul oli võiduseis, aga…», ei tähenda turniiritabelis midagi. Ja võidu ja medali väärtust ei kahanda ka see, kui kõiki tippe kohal ei olnud.
Lapsed löövad sageli mängulaua segi kohe, kui näevad, et nad on kombinatsiooni otsa kukkunud. Minu noorem poeg kasutab sellistes olukordades spetsiaalset pettumust väljendavat sõna: «Nähh!»
Kuid halvem seis ei pruugi tähendada kaotust, vähemalt alati mitte. Nii on see ka äris ja võitluses haigustega. Jonn hoiab hinge sees ja aitab jalad alla.
Vastane võib olla tugev, aga ka tema võib eksida. Sa võid teha saatusliku vea, mida annab pingutades ikkagi parandada. Ja vastane, kes sulle lihtsa kominatsiooni teeb, võib olla sinust tegelikult palju nõrgem.
Vigade arv ja sagedus näitavad mängija nõrkust-tugevust, kuid eksimatuid ei ole, isegi suurmeistrite hulgas. Samas, selleks, et suurmeistrite vigu enda kasuks pöörata, peab olema ka endal väga palju nutikust. Sest sageli suudavad nad oma vead tugeva positsioonimänguga ära parandada. Ainult õnnest ei piisa kunagi. Selleks, et süllekukkunud õnne nautida, on vaja tarkust ja oskusi. Talupojamõistust.
Iga mäng algab muidugi algusest, avangust. Päris kabetajatee alguses mängisin nagu kõik teisedki kabetajad traditsiooniliselt tugevaid avanguid. Nõrgemate mängijate vastu on alati kasulik mängida tugeva positsiooniga mänge. Tugeva mängija ülekavaldamine aga nii lihtne ei ole.
Tavaliselt ei tea noored ja nõrgemad mängijad avangutest midagi ning teevad vigu kohtades, kus on peaaegu võimatu märgata, et tegelikult on valida ainult ühe käigu vahel ning ülejäänud lõppevad kaotusega. Elus on inimesi, kes eksivad oma rumalusest või teadmatusest. Ja kui negatiivne lõpptulemus käes, ei aita enam midagi.
64-ruudulises kabes on võimalik kaotada juba teisel käigul, aga seda partiid peab oskama võita. Kes teooriat ei tea, võib selle võimaluse käest lasta. Võiduseis ja võit on kaks täiesti eri asja.
Väga palju võiduseise lõpevad mängijate oskamatuse tõttu viigiga, veel hullem – parema seisuga mängija kaotusega. Võiduseis eeldab teadmist, et sul on võiduseis peal, ning seejärel ka oskust seda realiseerida. Tihti mängija ei teagi, et tal on võiduseis. Ja kui teab, ei oska seda võita.
Hiljem, kogenuma mängijana õppisin selgeks eelkõige selliseid avanguid, mida mängisid väga vähesed, sest nad olid positsioonilt nõrgemad või väga keerukad ning eeldasid täpset avanguteooria tundmist.
Keskmise tasemega vastaste vastu mängimiseks on selline strateegia parim, sest enamasti teevad nad endale selgeks põhiavanguid, kuid peensustesse ei lasku. Andekat laiska saab niimoodi väga hästi lüüa. Tuupuri vastu ei pruugi sellest piisata.
Kabes on palju avanguid, kus nt 10–15 käiku on kummalgi vastasel viigini jõudmiseks iga käigu puhul vaid üks valik. Väike mäluauk lõpeb enamasti kaotusega. Sundkäigud teevad ka elu raskeks, kui ei tea, millised need käigud on, mis on ainuvõimalikud.
Tippmängijatega on aga lugu hoopis teine. 64-ruudulises kabes võeti umbes paarkümmend aastat tagasi kasutusele loosiavangud, sest paremad mängijad teadsid piltlikult öeldes kõikidest avangutest kõike ning partiid lõppesid alatasa viigiga ja võitja selgitamine muutus keerukaks.
Siis ei olnud veel kompuutriteajastu, mis on suutnud kirikabe peaaegu mõrvata. Kuid ta on toonud ka uut põnevust ja head treenimisvõimalused.
Ettenägemisvõime on hea, aga teadmine parem. Arvutiga mängides on tõenäosus, et masin lapsusi teeb, väike. Kuid strateegiavigu küll. Inimene ei mõtle nii süsteemselt kui arvuti ning vahel on mõned positsioonid mängulaual sellised, kus loogiliselt võttes tundub mängija seis pealiskaudsel vaatlusel kehv, kuid tegelikult on see võiduseis. Pärast pikka täpset mängu.
Mängu ilu tähendab naudingut, mille mängija oma hea sooritusega saavutab. Ilus mäng on selline, mille lahendust ei oska pealtvaatajad ette näha. Kõige suurem põnevus tekib siis, kui kõik pöördub.
Suurim geniaalsus on see, kui mängija suudab ära petta mitte ainult pealtvaatajad, vaid ka vastase, kes enda arvates mängib head mängu, aga on juba ammu kaotanud. Kaotanud seisu, kuid veel mitte mängu.
Meeleheiteks pole muidugi põhjust ka kõige keerulisemates seisudes. Lõppmängus muutub sageli palju, eriti kui võiduseisus olija ei oska mängu võita. Tark mängija ei kaota kunagi lootust, isegi kui ta kaotab mängu.
Üsna tavaline on, et vastane suudab välja mõelda, kuidas võita, aga ei jõua seda ajaliselt realiseerida. Kui kell kukub ja aeg läbi, siis on kaotus käes, sõltumata sellest, mis seis sul peal on!
Rootsi megabänd ABBA laulis, et «võitja võtab kõik», kuid kas ka õiglaselt? Pingutus ei ole tulemusega kunagi otseses võrdelises seoses. Aga alati võidab see, kes on sellel konkreetsel hetkel parem.
Võitja üle pole mingit mõtet kohut mõista – talle kuulub kogu au niikuinii. Selline ongi elu. Nagu kabe. Mäng. Proovige võita. Võtke elult kõik.
Tippmängijatega on aga lugu hoopis teine. 64-ruudulises kabes võeti umbes paarkümmend aastat tagasi kasutusele loosiavangud, sest paremad mängijad teadsid piltlikult öeldes kõikidest avangutest kõike ning partiid lõppesid alatasa viigiga ja võitja selgitamine muutus keerukaks.
Siis ei olnud veel kompuutriteajastu, mis on suutnud kirikabe peaaegu mõrvata. Kuid ta on toonud ka uut põnevust ja head treenimisvõimalused.
Ettenägemisvõime on hea, aga teadmine parem. Arvutiga mängides on tõenäosus, et masin lapsusi teeb, väike. Kuid strateegiavigu küll. Inimene ei mõtle nii süsteemselt kui arvuti ning vahel on mõned positsioonid mängulaual sellised, kus loogiliselt võttes tundub mängija seis pealiskaudsel vaatlusel kehv, kuid tegelikult on see võiduseis. Pärast pikka täpset mängu.
Mängu ilu tähendab naudingut, mille mängija oma hea sooritusega saavutab. Ilus mäng on selline, mille lahendust ei oska pealtvaatajad ette näha. Kõige suurem põnevus tekib siis, kui kõik pöördub.
Suurim geniaalsus on see, kui mängija suudab ära petta mitte ainult pealtvaatajad, vaid ka vastase, kes enda arvates mängib head mängu, aga on juba ammu kaotanud. Kaotanud seisu, kuid veel mitte mängu.
Meeleheiteks pole muidugi põhjust ka kõige keerulisemates seisudes. Lõppmängus muutub sageli palju, eriti kui võiduseisus olija ei oska mängu võita. Tark mängija ei kaota kunagi lootust, isegi kui ta kaotab mängu.
Üsna tavaline on, et vastane suudab välja mõelda, kuidas võita, aga ei jõua seda ajaliselt realiseerida. Kui kell kukub ja aeg läbi, siis on kaotus käes, sõltumata sellest, mis seis sul peal on!
Rootsi megabänd ABBA laulis, et «võitja võtab kõik», kuid kas ka õiglaselt? Pingutus ei ole tulemusega kunagi otseses võrdelises seoses. Aga alati võidab see, kes on sellel konkreetsel hetkel parem.
Võitja üle pole mingit mõtet kohut mõista – talle kuulub kogu au niikuinii. Selline ongi elu. Nagu kabe. Mäng. Proovige võita. Võtke elult kõik.
2308732
