Tööd ja leiba, Petro!

Ukraina presidendiks valitud Petro Porošenko tahab tõsta riigi keskmise palga 436 eurole – samale tasemele, mis see on tema 45 000 töötajaga äriimpeeriumis.

Palk, mida ta on suutnud pakkuda ühele tuhandikule ukrainlastest, suudab ta pakkuda ka ülejäänutele, usub Porošenko. Plaanitav töö on Augeiase tallide puhastamine. Pole kindel, et ühest Heraklesest (loe: Porošenkost) selleks piisab.

Raske riigi üle uhke olla

Ukraina puhul ei ole võtmeküsimus mitte see, et kas riigi nägu on Euroopa poole ja selg Venemaa poole, või vastupidi, vaid see, kuidas püsivalt ja järjepidevalt tõsta kodanike heaolu. Inimesed elavad kehvasti. 200eurone kuupalk on tavaline.

Teenused on odavamad kui Eestis; kuid läänelikud, ihaldusväärsed kaubad mitte. Minu lähisugulased, kes elavad Kiievist 70 km kaugusel Fastovis, ütlevad, et korruptsioon on probleem, ent tööpuudus ja hädine palk palju hullemad. Ukrainlasel on Ukraina üle raske uhke olla. Raha ei ole – kohe üldse mitte.

Porošenko on pikaaegne poliitik ja ettevõtja, mistõttu kindlasti saab ta hakkama – oma tööga. Kas ta suudab ka riigi korda teha, on palju keerulisem küsimus. Üksi ei tee midagi.

Samas on Ukrainas “kõik kõigiga seotud“, nagu Eestiski. Kuigi Lääne riikide tervituskõnedest võiks jääda mulje, et Petro Porošenko on midagi tõeliselt uut, siis see ei ole kaugeltki nii. Ta on poliitikas tegija olnud juba väga pikka aega. Ta on paljudele endistele oma.

Vastne president peab suutma anda Euroopa olulisele suurriigile visiooni, kuidas edasi. Edasi saab minna üksnes tasakaalukalt. On vaja henryfordilikke töökohti – et iga ukrainlane saaks oma eluga hakkama. Praegu ei saa. Sellest ka meieni kaikuv frustratsioon nii valitsejate kui riigi suhtes.

Presidendi ülesanne on poliitikat luua ja seda ellu viia. Poliitika peab olema pikaajaline ning suunatud kaugemasse tulevikku. Siis läheb ka midagi paremaks.

Rikkal riigijuhil on üks eelis vaese ees – ta on rikkust kogenud. Kui ta oskas endale raha teha, oskab ehk ka teistele.

Siiski on kodanikud samad, kes olid aasta tagasi – inimeste mentaliteet ei ole oluliselt muutunud. Petro Porošenko peab õpetama oma rahvast töö tegemise kõrval ka tööd andma – looma ettevõtteid ja töökohti, mitte ootama, et keegi seda nende eest teeks. Kuigi jah – rahva mõttelaiskus just ettevõtlikkuses on pannud aluse tema isiklikule rikkusele.

Mida rahaga teha?

Porošenko deklaratsioon, et ta müüb maha oma ettevõtted, kui presidendiks saab, oli omamoodi ohtlik. Mida teha 1 miljardi dollariga? Pangakontol ta seda vaevalt hoidma hakkaks. Järelikult paigutaks tagasi ettevõtlusse. Siis on huvikonflikt veel suurem.

Või müüb variisikutele? See oleks veel hullem. Too lubadus oli kergekäeline ja populistlik. Igal ajal pole ettevõtteid ka lihtne ja mõistlik müüa. Praegu ei ole Ukraina ettevõtete turuväärtuse kõrgaeg. Kindlasti mitte.

Ometi võib uskuda, et kui riigil on pea paigas, lähevad asjad liikuma. Stabiilne positiivne trend teeb imet ka kõige keerulisemas olukorras. Ukrainal on ju palju, mida teistel ei ole. Tal on turg, inimesed, maa. Väga head eeldused teistega konkureerimiseks. Ka madalad palgad on stardipositsioonil konkurentsieelis, mitte vastupidi.

Näljane rahvas tahab saavutada palju rohkem kui euroopalikult täissöönud. Ukrainlased on näljased – parema elu järele.