Igaüks ei tohigi võimu ligi pääseda

Kui aastad 2012–2013 olid emotsioonide, siis 2014 on argumentide pritsimise aeg.

Mullu ja tunamullu peeti Eestis elav, kuid ühepoolne ühiskondlik arutelu “Kuidas Eestit juhtida?”. Selgus, et mitmed asjad on halvasti: palgad väikesed, inimesed emigreeruvad, poliitikud ei kuula rahvast, maapiirkonnad kiratsevad jne.

Tehti virn emotsionaalseid üldistusi, mis teist keelt rääkivate faktidega kokku ei lange, kui kehastuda peaminister Andrus Ansipi sarnaseks ratsionalistiks. Tõestest probleemidest olid enamik “lahendamatud probleemid”.

Toon näite maailmast: alla absoluutse vaesuse piiri (1.25 dollarit inimese kohta) elavate inimeste arv on viimase 20 aastaga vähenenud 2 miljardilt

1 miljardini, kuid edasine on üha enam kivist vee välja pigistamine – absoluutne heaolu kõigile inimestele ei saabu maakeral kunagi, sest solidaarsusel on piir ees, nii ka Eestis. Vaesust saavad vähendada inimesed eelkõige ise, ja väga kiiresti, tehes tööd. Nii on juhtunud Hiinas ja on juhtumas teistes Aasia riikides.

Riigipirukas pooleks

Siiski: rahulolematute hääl on kajanud. Kahjuks me ei arutlenud, kes need rahulolematud on, kas neil on õigus, kelle nimel nad räägivad ja kui palju neid on. Kui palju on asju, mida teisiti tehes me saaksime parema tulemuse?

Avalikust ruumist jäi mulje, et igal inimesel Eestis on õigus nõuda seda, mida ta tahab, ja ta peab saama seda, mida ta tahab. Kohe, kui suu lahti teeb. Kuid mida teha siis, kui ühe soovide täitmine tähendab teiste omade hülgamist? Kas nende väited on tõesed ja nõudmised elluviimist väärt?

Iivi-Anna Masso leidis netikommentaaride teemalises “Vabariigi kodanike” saates, et iga (eriti anonüümse) arvamuse vaba väljendamine sõnavabadust ei näita. Ehk on hoopis vastupidi – sõnavabaduse asemel on meie poliitikud sõnavangid – ühiskond sunnib neid ütlema sõnu, mille järgi mõne kuulaja kõrvad sügelevad, ning just seepärast iseenda sõnu aeg-ajalt isukalt sööma.

Eestis ennustavad/kardavad järgmise aasta Riigikogu valimiste järel vasakpööret ka parempoolsete erakondade tipp-poliitikud. Reformierakonna liikmetest mõned on juba ette võitlusest justkui loobunud. Millest selline käegalöömismeeleolu? Jaapani sõdalase jaoks on allaandmine kõige häbiväärsem tegu üldse.

Aasta viimases “Foorumi” saates olid kohal peaministrikandidaadid Sven Mikser ja Urmas Reinsalu (erakondade esimehed) ning võimalikud kandidaadid, kelle nimesid on samuti mainitud – Kadri Simson ja Taavi Rõivas. Peale kohalike omavalitsuste valimisi on selge: nende esindatavate nelja erakonna sisse või taha on koondunud valdav osa Eestist. Rahulolematud esindavad eelkõige iseennast, mitte Eesti rahvast. Rahva nimel saavad rääkida nelja partei esindajad koos. Nende erimeelsused näitavad piiritletumate sotsiaalsete gruppide soovide mitmekesisust ning vastuolulisust.

Kõige tõenäolisem on, et nemad jagavadki omavahel riigipiruka kaks korda pooleks: esiteks, koalitsiooniks ja opositsiooniks; teiseks, peaministriparteiks ja selle partneriks. Kuid kes kellega – see on praegu ennustamatu. Vaid IRLi ja Keskerakonna koalitsioon tundub ebatõenäoline. Ülejäänud on kõik võimalikud.

Enne jõule sattusin rääkima mitmel vastuvõtul-koosviibimisel juttu kõigi nelja erakonna esindajatega. Nad ei näe (isegi kui sooviks), et Eestis oleks võimekaid inimesi, kes tahaks-suudaks-võiks-oskaks seda suhteliselt selget pilti muuta. Ei oska sellele kohalike omavalitsuse valimistega kivisse raiutud seisukohale ka vastu vaielda. Miks?

Enam ei piisa sellest, et oled avalikult tuntud. Ei piisa sellest, et oled rahva poolt armastatud. Pead olema lisaks sellele ka valijaile meeldivalt kasulik.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar ütles oma jõuluvastuvõtul Tallinna raekojas, et linnas juhtus 2013. aastal kolm head asja: esiteks, tasuta ühistransport; teiseks, mis ei olnud vähem tähtis, tasuta ühistransport; ning kolmandaks, loomulikult tasuta ühistransport. Kuidas olla rahvale kasulik, kui sa ei ole võimul? Võimatu. Võimuta on võimatu võita.

Tugevad argumendid

Eesti häda on, et mõned meist kiruvad võimul olevaid poliitikuid, kuid need kirujad ei esinda sisuliselt mitte kedagi. Nad on nagu üksikud ulguvad hundid, kes kaeblevad, et jänesed nende eest ära jooksevad. Neil ei ole sotsiaalset jõudu ega kandepinda. Osad neist peavad kogu ülejäänud ühiskonda rumalaks. Selliseid ei tohigi võimu ligi lasta.

Telesarjas “Riigimehed” välja toodud sotsiaalse sidususe minister oli pilkekuju. Tegelikult on sotsiaalne sidusus just see, mida me kõige rohkem vajame.

Järgmiseks peaministriks saab inimene, kes suudab mõista, kaasa elada ja armastada nii sportlasi, vaeseid, ärimehi, kodutuid, usklikke, kultuuriinimesi, arste, haigeid, õnnelikke, heitunuid, ametnikke, kirjanikke jne – ühesõnaga, võimalikult paljusid sotsiaalseid gruppe, ilma ühtegi neist liigselt ärritamata või välja vihastamata. See on ühele inimesele peaaegu võimatu ülesanne, kuid võimalik tugevale erakonnale. Nii avalikus elus (mille üks väljaulatuvaid kõrgustikke poliitika on) kui ka juuras ei võida mitte see, kellel on õigus, vaid see, kellel on paremad argumendid. Kõik neli poliitfirmat püüavad näpata üksteise tagant võimalikult suurt turuosa. Võidab see, kes suudab pakkuda rahvale kõige säravamat sotsiaalse sidususe programmi ning sotsiaalse sidususe peaministrit, inimest, kes meeldib võimalikult paljudele – ka konkurentide hulgas.