Janek Mäggi: liigne ahnus saab karistatud

Me suudame homme teha asju paremini, tõhusamalt ja lahedamalt kui täna, ent liigse ahnuse suudab ühiskond tasalülitada, kirjutab endine minister ja Powerhouse'i omanik Janek Mäggi vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Aastane puhkus igapäevatööst Eesti Vabariigi valitsuses andis palju mõtteid, kuidas asju teha paremini, targemini ja tulemuslikumalt – ning eelmisel hooajal septembrist maini ei suutnud me koos oma tööka kolletiiviga sugugi kõiki neid ellu viia. Pigem ehitasime vundamenti täiesti uuele hoonele. Sarikapeoni läheb veel aega.

Oleme Powerhouse´iga viimase aasta jooksul hästi arenenud ning vaatamata ootamatule viirusele ei ole meie ind raugenud. Inimesed ja ettevõtted ei saa elamist ja olemist ära lõpetada – ei sõja ega viiruse ajal. Tuleb elada nii, nagu olud võimaldavad. Omamoodi areng on see, et kolisime uude kontorisse, ikka selleks, et kasvada. Kasv ongi olnud tempokas ning turg on seda võimaldanud.

Äripäev küsis enam kui 350 Eesti arvamusliidrilt, ettevõtjalt ja juhilt: „Mida teete sel sügisel teisiti? Kuidas teha pikaajalisi plaane olukorras, kus planeerimine on teadmatuse tõttu keeruline? Mida tuleks teie arvates lähiajal silmas pidada organisatsiooni juhtimisel ja igapäevastes isiklikes rutiinides? Kas eelarve koostamisel tasuks olla pigem ettevaatlik või on just aeg teha julgeid muutusi ja investeeringuid?“

Kõige olulisemaks asjaks enda ja kolleegide elus peangi töökust. Ainult töökus tagab soovitud tulemuste saavutamise ja eesmärkideni jõudmise. Eesti on kindlasti olnud edukas riik, kus on hea elada. Ma olen siin kõigega rahul, ka sellega, millega ma rahul ei ole – sest hinnang tuleb anda tervikule, mitte ühele või mitmele konkreetsele detailile, mis võivadki olla häirivad.

Mõnevõrra olen mures, kas viirusest tulenenud rahakülv meie majandust ülearu ära ei hellita, et meil tekkib tunne: nii peabki ja nii jääbki. Pigem pean rahakülvi tabletiks, mis leevendab valu, kuid ei ravi. Mõne tunni möödudes on vaja uut annust.

Aga ehk on siingi kord peagi majas – maailm mõistab, et raha väärtuse ennaktempos vähenemine ei kasvata meie heaolu. Inflatsioonis on positiivset – ta sunnib investeerima ja kasvama, kuid ka negatiivset, eriti kui ta on liiga kiire – raha väärtuse kiire kukkumine sunnib teda pööritama vales tempos, mis on stabiilse elukvaliteedi kasvu oluline vaenlane.

Hinges olen alati rõõmsameelne ja optimistlik nagu Roberto Benigni mängitud peategelane 1997. aasta Benigni enda filmis “Elu on ilus”, kus ta säilitab erakordse elujõu ka koonduslaagris – olud määravad vähem kui meie suhtumine oludesse. Minu usk, et homme on helge ja särtsaks, ei lahtu viimase hingetõmbeni, sest elu oli enne meid, on meie ajal ja on ka pärast meid. Alati saab minna ainult paremaks, isegi kui me hetkel seda ei taju.

Maailmamajandus on kogu aeg kasvanud, väikesed võnked on loomulikud, kuid nool on aastasadu olnud ainult ja alati üles. Muud varianti ei ole, sest vanadele, olemasolevatele teadmistele ladestuvad uued ning võimendavad eelnevat. Me teame rohkem, oskame rohkem ning suudame rohkem.

Usk helgesse tulevikku

Kusjuures ei pruugi kasv sugugi tähendada täiendavat keskkonnasaastet ja muud halba. Me suudame homme teha asju paremini, tõhusamalt ja lahedamalt kui täna. Siiski: liigne ahnus on inimkonna patt olnud aastasadu ning pole loota, et see patt sellel sügisel õgveneb. Kuid ühiskonnas on alati tasakaalustavad jõud, mis liigset ahnust karistavad.

Seepärast usun helgesse tulevikku, mõnusasse sügisesse, edukatesse ehk endaga kooskõlas olevastesse inimestesse mitte ainult sellel sügisel ja Eestis, vaid kogu maailmas. Kuigi viirus lõi palju asju sassi, leiame end peagi üles.

Kui esimest korda kapronkingadega jääle minna, võib olla libe, võib kukkuda. Kuid lõpuks sulab jää igal juhul. Siis tuleb mõnel puhul osata ujuda, aga ellujäämistahe ja -oskus on vajalikud nii lihtsamal kui ka keerulisemal ajal. Praegu on pigem jää sulamise kui jäätumise aeg. Kes ujuda ei oska, peab päästevesti ruttu selga panema – ja pääseb temagi.