Janek Mäggi: "Samba saab alati maha võtta!"

Nomenklatuur teeb nii, nagu õigeks peab. Alati. Sakalat pole enam, Vabadussammas tõuseb peagi taeva poole.

Peaminister Andrus Ansipi valitsus on sambavalitsus. Võtab samba, annab samba, mees on samba peremees. Sest sambad toovad au ja kuulsust – nii nende mahavõtmine kui ka püstitamine.

Kui ühe samba mõju bojaaride reitingule haihtub, tuleb käiku lasta järgmine sammas. Mida rohkem, seda uhkem!

Samba puhul ei loe, kas ta on ilus või kole. Peaasi, et on võimas, parem kui pompoosne. Mõni sammas muutub aastasadadega iseenesest ilusaks (mõni sambamees on ajast, isegi ajastust ees), kuid enamasti väljendavad need kohaliku poliitnomenklatuuri arusaama sellest, millise samba nad endale tagantjärele ise püstitaksid. Üldjuhul on see maitse kehv, vahel ka labane, ent täiesti kindlasti, vääramatu jõulisusega suurejooneline.

Vahel saavad võimumehed muidugi petta ka – (elu)kunstnike poolt. Näiteks üks Rooma paavst tellis endast portree, mis pidi üles riputatama alles pärast tema surma. Hiljem selgus, et kunstnik oli teinud autoportree. Sai kah (korraks) paavstiks!

Vabadussambast ei ole tegelikult enam mõtet midagi rääkida, sest otsused on tehtud. Hea, kui sammas on. Saab kuhugi lilli viia. Ja turistidele näidata ka. Maailmas on igasugused kummalised asjad väga populaarsed. Mida hullem, seda parem. Ja raha kõliseb. Kunagiste pariislaste vihatud Eiffeli torn meelitab aastas kohale seitse miljonit turisti ning toob sisse vähemalt 1,1 miljardit krooni. Väga vinge äri ühe liftisõidu eest.

Mis te kadetsete, inimesed!

New Yorgi Vabadussamba fenomen on teine väike eeskuju. Eriti šeff olnud, kui sama sammas oleks olnud Aegna saarel – poolel teel oleks võinuks veel Kalevipoja juurest läbi astuda. Ja kaks piletit müüa. Linnavalitsusest oleks saanud ehk kaks ühe hinnaga. Sammas oleks võinud muidugi olla telemasti kõrgune ja öösiti särada punastes tuledes. Nagu Moulin Rouge.

Kunstiringkondade meelepaha võib olla õigustatud või mitte, kuid see sisaldab (vähemalt osaliselt) ka väikest kadedust. Riiklike ausammaste autoreid ei salli keegi, sest sageli tuleb nende tööde saamiseks teha uskumatult palju tööd – lobi, millega kõik toime ei tulegi. Ja enamasti saab autorite maine kannatada ka seepärast, et avaliku sektori tellimus on kindel ja leib rammus. Nagu Tauno Kangrol näiteks. Ja nimi on igavesti ajalooraamatus.

Valitsusele on aga Vabadussamba püstitamine nagu eluküsimus. Näide riigitruudusest ja eestimeelsusest. Küsimus ei ole ei 100 miljonis kroonis ega samba kunstiväärtuses, vaid selles, et midagi lihtsalt peab püsti saama – muidu osa rahvast ei usu, et meie riigivõim on piisavalt kommudevaba. Eriti seepärast, et paljud ongi vanad kommud.

Ajagu juba nina püsti!

Vabadussõjas langenud ja võidelnud ning nende lähedased väärivad kindlasti kohta Eestimaa südames. Olulist kohta. Kuid see koht peab olema väärikas, mitte demagoogiast nõretav ja härdusest õõvastust tekitav «pühapaik».

Vabadussammas on praegu kahjuks päevapoliitika tõmbetuultest külmetada saanud ideoloogiline sümbol. Tema tegelik väärtus ja tähendus selguvad hiljem, võib-olla kümnete aastate pärast. See on kõigi sääraste sammastega alati nii olnud ja nii ka jääb. Isegi hauasammastega – osa kalmudest rohtub ruttu, teised ei rohtugi.

Viimaste aastate avalikud kirjad-pöördumised saavad küll laiaulatusliku meediapinna, kuid protsesse see ei pööra. Nomenklatuur teeb nii, nagu õigeks peab. Alati. Sakalat pole enam, Vabadussammas tõuseb peagi taeva poole. Avalik arvamus loeb kaks kuud enne valimisi, kuid muul ajal on see puhas õhk. Kes mäletab, mis päeval hakati Sakalat lammutama? Päev pärast valimisi.

Aga head on selles sambas rohkem kui halba. Ehitusfirmad, küll välismaised, saavad tööd. Rahvas muutub isamaalisemaks, kui uskuda Sihtasutuse Vabaduse Monument suhtekorraldajat Rain Veetõusmet: «Oleme tähele pannud, et ka siis, kui on ilmunud kriitilisi seisukohti samba suhtes, on annetajate arv mitmekordistunud.»

Seda juttu kuuldes poeb hinge väike kahtlus, et äkki on selle (kasutu) allkirjakogumise taga tema majesteet kaitseminister ise. Igal juhul turunduslikult õnnestunud sõnum! Ja kui järgmisele valitsusele sammas ei meeldi, saab ta selle ju alati sõjaväekalmistule viia. Ning meil on jälle, millest jahuda.