Janek Mäggi: mida kiiremini me meestest lahti saame, seda parem - nad ei kõlba mitte kuhugi!

Kõik halb, mis maailmas sünnib, on meeste süü. Nad konkureerivad omavahel. Löövad üle üksteise elukaaslasi. Alustavad sõdu. Hülgavad lapsi. Ei maksa alimente. Reedavad isamaa. Seksivad omavahel.

Nad võtavad ära kõik ihaldusväärsed kõrgepalgalised ametikohad. Kihutavad kallite keskkonnavaenulike autodega. Joovad nagu loomad. Mida nad ongi. Söövad ja spordivad end surnuks. Mõtlevad vaid iseendale. Ja tegelikult ei tee isegi seda.

Kas keegi on kunagi kuulnud midagi head meeste kohta? Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes on midagi õrnaltki positiivset meeste kohta kuulnud. Liigne üldistus? Mitte sugugi. Mees ei saa oma soo tõttu olla mitte kellelegi eeskujuks, sest ta on võimuahne nagu naat, mis lämmatab koduaias kogu liigirikkuse – kus tema on, seal on koht ainult talle ja temasugustele. Muu sureb.

Miks on mehest saanud vääritu jõhkard? Kuidas on juhtunud nii, et ühiskond on jõudnud selge arusaamani: „Meile ei ole meest vaja!“? Milleks mehed, kui iga normaalne inimene suudab endale ise raha teenida ja sellest uhkelt ära elada? Ja kui ei suuda, on lihtsalt mõni närune mees, kes selle tööga kuigi hästi hakkama ei saa, selle koha ära võtnud! Ning ta tuleb kiirelt lahti kangutada!

Meest on vaja järeltulija saamiseks? Tulge mõistusele! Ühest seemnepurskest piisab, et ära seemendada terve küla. Pank aitab, spermapank. Kas laps peab teadma, kes on tema isa? Mis see talle annab? See teadmine ei ole oluline isegi emale. Piisab, kui on teada isa sugu. Nahavärvi valimine on juba liiast.

Lapsele on isa vaja? Mis kasu on isast, kes ainult joob, tööl ei käi, hoorab ringi ning lõpuks läheb ikka pere juurest minema? Mitte mingisugust! Võtame eeskuju kanadest. Kanakarjas piisab ühest kukest kümnetele kanadele. Kui neid on mitu – kes seda taplemist suudab pealt vaadata?! No ja veel parem on, kui kukke ei olegi. Kunstseemendamine on kordades mõnusam: vähem higi, vähem pisaraid.

Eriti hirmsad on mehed, kellel on võim. Olgu majanduslik või poliitiline. «Võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult. Peaaegu viimane kui üks suurmees on halb inimene,» märkis inglise ajaloolane lord John Dalberg-Acton (1834–1902), tema mõte kuulub maailma kõige kuulsamate tsitaatide nimistus 6. kohale.

Kui peaaegu viimne kui üks suurmees on halb inimene, milles on veendunud kogu maailma intelligents, siis mis veel väikemees? Lihtrahva pöörasust, rumalust ja hullust oleme maailmas viimastel aastatel palju näinud. See on talumatu! Väikemees on veel halvem kui suurmees, temas ei ole mingisugust atraktiivsust.

On ainult üks tee, kuidas maailm jõuab tõelise rahu, tasakaalu ja heatahtlikkuseni. Maailma, kus ei ole kurjust, kus ei ole konflikte, kus on ainult armastus. Kus kõik inimesed peavad üksteisest lugu, austavad iga kaasteelise individuaalsust, on jäägitult hoolivad ja omakasupüüdmatud, kus mitte keegi ei räägi kedagi taga, kus ei ole mingit kraaklemist. See on maailm, kus ei ole mitte ühtegi meest!

Meeste ümberkasvatamist on proovitud. See ei ole õnnestunud. Materjal on lihtsalt niivõrd halb. Tööd on teinud psühholoogid, perenõustajad, äiad-ämmad. Mitte mingisugust tolku. Muster kordub. Isegi haisvad sokid jäävad elutoa diivani ette samale kohale iga päev, rääkimata mustadest nõudest ja kroonilisest rahapuudusest, mis kinnitab tema võimetust olla toeks. Olla pere toitjaks. Seista vastu võõramaistele vallutajatele. Olla tõeline mees igaühe jaoks, kes teda vajab.

Ja ometi. Vaatamata sellisele pöörasele kuvandile, on puhas rõõm olla tavaline mees. Kallid mehed. Soovin teile vaprust olla rahvusvaheline mees ka pärast neljapäevast rahvusvahelist meestepäeva. Mees olla ei ole üldsegi nii vastik, kuigi vahel tundub, et päris raske on meheks jääda. Aga proovime!