Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Turiste pole Toompeale mõtet saata

26.04.2015, Õhtuleht, Janek Mäggi Ettevõtjad istuvad koosolekul ja arutavad, mida uuest valitsusest arvata. “Aastaid mõtlesin, et valitsuse liikmeks saavad 15 Eesti kõige targemat, nutikamat ja säravamat inimest, kellest paremaid meil ei ole,” märgib üks. “Nüüd aga ei tundu kõik ministrid minust ja veel vähem kõigist minu sõpradest targemad. Eesti riigi personalipoliitikas on midagi viltu.” Üks põhjus, miks väga suur osa ühiskonnast valitsuse koosseisuga rahul ei ole, on kodanikkonna eliidi vananemine. Poliitiline eliit on vahetunud, muudes eluvaldkondades (kultuuris, ettevõtluses jm) jäänud aga suures osas samaks. Seal rehitseb ridasid vaid surm, kui seegi. Eino Baskin on lahkunud, kuid elab edasi. Ekspeaminister Tiit Vähi ütleb otse: "Otsustajate hulgas Eestis peaks olema rohkem majanduslikult mõtlevaid inimesi ja vähem poliitilisi noorloomi." Valimiste järel on riigikogu uues koosseisus küll värsket verd, kuid just viimane paistab omakasupüüdlik, kogenematu ja saamatu. Kellele meeldis võõras telefon, kes lubas parteide rahastamise vastu võidelda, kuid lubaduseks see paistabki jäävat, kelle puhul paistab kaugele välja, et kõige tähtsam oli tema jaoks saada kordki elus inimväärset palka. Eesti vabariigi personaalipoliitika on vildakas. See on rojalistlik ja lähtub eeldusest, et kui inimene on võimule saanud, peab ta tegema kõik seal püsimiseks ning selle igakülgseks ärakasutamiseks – kuni surm ta võimust lahutab. Nii on see olnud ülemnõukogu aegadest saati, kui juurutati muljetavaldavad eripensionid. Preemia saavad üksnes medalivõitjaid  Ruta Arumäe võib ajalehes peaministrile tasuta nõu anda, mis on Toompeal viltu, kuid see ei muuda ühiskonna emotsiooni paremaks. Eestlased tunnevad, et paarsada inimest (peale riigikogu valitsus ja parteipalgal olevad kontoritöötajad) ei saa hakkama neile pandud ülesannetega ning võib-olla ei ole nad need, keda olümpiale medali järele saata. Pigem arvavad ettevõtjad ja lihtkodanikud, et riigikogu ning valitsus kubisevad olümpiaturistidest, kes täitsid kuidagi normi ära, aga medalini ei küüni (mitte kunagi). Muidugi on välja valitud need, kes tahtsid valitud saada, kuid iga poliitturistiga kaasneb ka kulu, mis ei pruugi lähetust väärt olla. Medalilootuseta parim-enne-möödas või õige aeg-pole-veel-tulnud üritajad jäävad spordis koju. Presidendi lahutus tõi kaasa samasuguseid diskussioone – kas Eesti vajab kuninglikku perekonda või mitte? See küsimus ei ole sugugi mitte ainult kadedusest kannustatud. Enamik inimesi, sõltumata sellest, kas nad presidendirollini küüniks või mitte, ei taha olla selles ametis. Eestile on riigivanemast piisanud (peamister, kes täitis ka riigipea ülesandeid, 1920–1934). "Kas kulu ja tulu on omavahel kooskõlas?" küsiks iga ettevõtte Exceli-kunstnik ehk raamatupidaja. Ühest küljest – keegi peab ju riiki esindama ja Eesti vabariigi turundusdirektor on kindlasti president. Teisest küljest – võim vajab atribuute, mis võivad olla ebamõistlikud ja kallid. See ongi revolutsioonide peamine põhjus: tsaarist oli Venemaale ka kasu, kuid töörahvani see ei jõudnud. Keskkomitee sunnimeetodid rokivad täiega  Parteipoliitiliste suuniste jäikus ei eruta enam mitte ainult laiemat avalikkust, vaid poliitikuidki, isegi neid, kes esindavad võimul olevat koalitsiooni. Noorsots Mihkel Raud ütleb, et kahjuks näib Reformierakonna poliitika üle otsustavat inimene, kes valimistel ei kandideerinud. Raud on Lenini teostega kindlasti kursis, sellest ajast (1920) saadik ei ole kursimuutust toimunud. "Ühtki tähtsat poliitilist ega organisatsioonilist küsimust ei otsusta ükski riigiasutus meie vabariigis ilma partei Keskkomitee juhtivate näpunäideteta," kinnitas Lenin ja nii see on jäänud. Põhjusega. "Proletariaadi diktatuuril oli edu, sest ta oskas ühendada sundimist ja veenmist," kuulutas Lenin rahvakomissaride nõukogu tegevuse aruandes ülevenemaalisel nõukogude kongressil 22. detsembril 1920. Rahva sundimine oli võti oma tahte kehtestamiseks siis ja on seda nüüdki. Vahe toonase ajaga on vaid see, et sõna proletariaat asemel kasutavad nüüdisaegsed poliitikud sõna rahvas, sest see kõlab demokraatlikult – enamuse diktatuur. Diktatuuri kehtestas siis ja kehtestab ka nüüd seltskond inimesi, kes ennast eliidiks peavad. Alexandre Dumas’ personalipoliitiline seisukoht "Kolmest musketärist" on Lenini lähenemisest sümpaatsem – tuleb võtta parimatest parimad! Kui neid ei saa, tuleb võtta parimatest halvimad. Kui neid ei saa, tuleb võtta halvimatest parimad – et ei peaks võtma halvimatest halvimaid. Rahvas peab oma juhte austama. Kuid need peavad austama ka rahvast. Juht peab mitte ainult olema tark ja andekas, vaid ka alluvatele/kodanikele/alamatale meeldima. See on nii riigis kui äriettevõttes. Vara väärtust hindav omanik ei pane kunagi paika liidrit, keda töötajad ei salli, isegi kui tal selleks oleks võimalus. Kui tundub, et kollekiivil ei ole õigus, tuleb teda veenda, nagu tegi Lenin. Vägivallaga sundimine tänasesse päeva aga ei sobi, nagu ka partei keskkomitee juhtivad näpunäited. Veenge rahvast, noorloomad!