Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Kas sul on tõesti veel tööd?"

209
14.04.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Kas sul on tõesti veel tööd?" Varsti ei hoople enam keegi, kui palju tal möödunud aastal palk kasvas, vaid sellega, et tal ikka veel tööd on.

Tallinnas ringleb legend, kuidas tubli töötaja otsustas tööandjalt minna palka juurde küsima. Ja läkski. Tuli rõõmsalt tagasi. Kolleegid pärisid, noh, palju said.

Palka saan nüüd küll vähem, aga ma säilitasin töökoha, vastas ta enesekindlalt.

Peaminister ütles hiljuti raadios, et Eestis pole midagi lahti, ainult et kinnisvaramull on lõhkenud. Ja võib-olla on sügiseks juba kõik hästi. Nii lihtsalt see siiski vist ei lähe. Järgmine mull, mis lõhkeb, on palgamull. Mull, mille on üles kütnud avalik sektor, mitte Rootsi pangad.

Töövahendajad räägivad, et tööandjatel on juba päris palju valida – ühele töökohale kandideerib sageli üle 30 inimese. Töötus kasvab, sest ettevõtetelgi ei ole tööd. Esmalt kinnisvarasektoris, hiljem mujal. Isehakanud ehitajad lähevad baarmeniks tagasi – kui võetakse. Üks kinnisvaramaakler otsustas kolida Austraaliasse, sest mitu päeva ühte telefonikõnet oodata oli igav ja kurb.

Kulude agressiivne kokkuhoid võib lühiajaliselt efekti anda, kuid halval ajal sellega alustades oleme juba hiljaks jäänud – kulusid tuleb kokku hoida kogu aeg, eriti liiga heal ajal.

Täitsa imelik on lehest lugeda, et riik hakkab kulusid kärpima nt endiste presidentide ja nende abikaasade turvamisest loobumisega. Tule taevas appi! Kroonijuveele müüakse ikka ainult, mõõk kõril, kui siiski.

Vanamuti tõstame tänavale!

Enamasti lükatakse segastel aegadel edasi ikka suuremaid investeeringuid. Kui pereisa on tööta, siis ei osteta uut autot. Majaehitus võib seisma jääda. Asjad, mis kannatavad oodata, peavad ootama.

Last ringist aga tark mees ära ei võta, veel enam ei tõsta ta vanaema tänavale – va muidusööja selline (endiste riigipeade turvamisest loobumine on just midagi säärast). Tark mees otsib tööd. Tulusid saab suurendada ka kõige halvemal ajal. Riik võib siin muidugi tulla mõttele, et hakata makse tõstma. Opositsioonipoliitikud on sellele võimalusele ka viidanud.

Kuna uue vahvli-, metalli- või kinnisvaraäri leidmine-leiutamine on lähiaastatel ebatõenäoline (see äri tooks lihtsa vaevaga palju raha sisse ega nõuaks ülemäära suurt ajukapatsiteeti), võib juhtuda, et vähemalt 2–3 aastat läheb aega, enne kui osa majandussektoreid suudab muutustega täielikult kohaneda.

Kõige suurem muutus ongi palk. Eestis on viimastel aastatel harjutud üle 10%protsendilise keskmise palgakasvuga. Arstid, politseinikud, õpetajad ja pensionärid on nautinud kohati kuni 20%protsendilist aastapalga- või pensionitõusu. Nüüd võib juhtuda, et erasektor ei jõua sellist tempot enam kinni maksta. Riik saab teda maksude tõstmisega selleks loomulikult sundida. Ma ei imestaks, kui mõni poliitik hakkaks rääkima, et Eestis on maksuparadiis ja tema kodanikud pigem muidusööjad.

Praegu peaks riik mõtlema, kuidas vähendada valitsemiskulusid, eelkõige palgakulusid. Kuna palga vähendamine on keeruline, võiks paljude asutuste koosseisude suurused üle vaadata. Igas firmas ja riigiasutuses on inimesi, kes selle asemel, et teha tööd, nokivad nina.

Klooster põleb, kas see on lõpp?

Riigiinvesteeringute vähendamine on siiski kahe teraga mõõk. Eestis on väga palju ettevõtteid, kes elavadki avaliku sektori teenindamisest ning kui nad jäävad tööta, jäävad tööta ka inimesed. Praegu, kui ehitusfirmadel tööd napib, on koole ja lasteaedu hea ja mugav ehitada – hinna dikteerib tellija.

Riigijuhtide juttu, et sügisel on kõik juba tore, ei tasu muidugi tõsiselt võtta. Veel aasta lõpul kõlas üleolev kelkimine, et niisuguses plussis pole riigieelarve veel kunagi olnud. Nüüd võib juhtuda, et niisugust möödapanekut tulude asjus pole veel kunagi olnud. Ja see meeleolu on muutnud alla poole aastaga.

Tegelikult ei olegi midagi halba juhtunud. Tsiteerides filmiklassikat: klooster põleb. Kas see on lõpp? Ei, kõik kestab edasi. Turul on lihtsalt palju raha vähemaks jäänud ja kui raha ei ole, siis tarbitakse lihtsalt oluliselt vähem. Paljud äriplaanid on pea peale keeratud, aga enamik ujub välja – eluga.

Utoopilised tuluootused ei ole olnud muidugi ainult riigil, vaid ka väga paljudel ettevõtetel ja eraisikutel. Paljud laenud on võetud lootuses, et tulud ja sissetulekud paranevad kiiremini kui tööviljakus, et ettevõtjad on sundseisus, kuna pole töökäsi. Nüüd juba on. Varsti ei hoople enam keegi, kui palju möödunud aastal palk kasvas, vaid sellega, et tal ikka veel tööd on. Töö on jälle au sees.