Janek Mäggi: "Laar viskab Kallast tordiga"

Reformierakond ostis Kallasele koha (lubadusega Res Publicaga liituda), kuid jättis raha maksmata.

«Kes peaks esindama Eestit Euroopas?» on 2 miljoni dollari küsimus. Täpsemalt saab Euroopa Komisjoni liige viie aasta jooksul nii palju palka – 25 miljonit krooni. See on summa, mis enamikule Eesti ettevõtjatele jääb dividendina sama aja jooksul kättesaamatuks. Sellist tööd tasub teha kas või ainult raha pärast.
Ühesõnaga, tegu on majanduslikult väga magusa ametikohaga, rääkimata prestiižist – Euroopa Liidu tippjuhtkonda kuulumine on kõrgem pilotaaž kui lehmakauplemine ääreala väikeriigis ? la mina suudan kõige kiiremini ehitada uusi lasteaedu, teen kõige siledamaid teid ja valin välja kõige ilusamad reisisaatjad.
Siim Kallase komistuskiviks, et lennata veel viis aastat värske energiaga Euroopa Liidu taevaaluses, ei pruugi sugugi saada «ebaatraktiivne» ja pelgalt «administratiivne» portfell, nagu kinnitab Mart Laar. Ei. Pigem on häda tema erakonna konjunktuursetes otsustes, mida tänased IRL-lased ei suuda oravatele kuidagi andestada. Kallas ei saanud Euroopa Komisjoni liikmeks ju mitte tänu sellele, et ta on särav, andekas ja palju saavutanud isiksus (mida kõike ta tõepoolest ka on!), vaid tänu sellele, et Reformierakond ostis Kallasele koha (lubadusega Res Publicaga liituda), kuid jättis raha maksmata. Selline maffialik mentaliteet, kui veidi ironiseerida.

Kurgid sulle, raha mulle!

Paljudele kummalisena näiv Mart Laari avalik kraaklemine ja Kallase rolli alatähtsustamine ei ole muud kui inkassoteenus maksmata arvete eest. Ta on nagu turvamees, kes on kinni püüdnud turvaväravat läbida püüdva kliendi, kes piiksub nii, et seda kuulevad kõik ülejäänud kaupluses viibijad. Ja kõigil on piinlik.
Konjunkturismipatust ei ole muidugi puhas ükski Eesti juhtiv erakond, kuid Reformierakond on suutnud kõige enam teha otsuseid, mis on talle kasulikud just sellel ajahetkel ja jätnud ülejäänud kiibitsejad hiljem pika ninaga. Süümepiinu tundmata. Isamaalaste võltssuutmatus Edgar Savisaarega võimu jagada on andnud Reformierakonnale võimaluse teha seda, mida ta ise tahab. Aastaid.
Siiski on praegu Kallase asemel keeruline ette kujutada kedagi teist. Sest vähemalt ajakirjanduse vahendusel on jäänud mulje, et ta on hinnatud ja lugupeetud komisjonäär, sealjuures mõjukas komisjonäär. Ja väärikas on ta ka.
Aga jah: ka pärast Lennart Meri aega tundus paljudele, et ta on asendamatu, kuid ometi selgus ühest veidi aega tagasi avaldatud uurimusest, et kõige populaarsem Eesti vabariigi president on olnud hoopiski Arnold Rüütel.
Moraal on see, et ükskõik millise ameti jaoks on kindlasti rohkem kanditaate kui üks või isegi viis, kes selle tööga suurepäraselt hakkama saaksid, kuid me ei pruugi alati teada, kes nad on.
Määratavad ametikohad on alati halvemad kui valitavad. Ma ei usu eriti, et kui valitsus oleks pidanud otsustama, kes võiks Eestit esindada Euroopa Parlamendis, oleks nad ühehäälselt kiitnud heaks ka Indrek Tarandi kandidatuuri. Poliitikas muutuvad olud ruttu (otsustajate võim on lühiajaline) ning lubadused ei maksa homme enam peaaegu mitte midagi.

Saab ka presidendiks

Kallasest rääkides võib arvata, et töö Brüsselis talle meeldib. Kuid kindlasti ei ole ta nii sinisilmne, et ei näinud ette võimalikke karisid tema uueks ametajaks. Laar on ju tema vana ülemus ajast, kui ta veel Eestis ministriametit pidas.
Kindlasti on Kallas vähemalt mõelnud kandideerimisest Eesti vabariigi presidendiks, esimene võimalus on juba 2011. aastal. See oleks väärikas alternatiiv ja vist peaaegu ainus tähtis ametikoht, mida tema CVs veel pole.
Kuid kui Kallast komisjoni mitte saata, keda siis? Sõltub sellest, kas praegune valitsus suudab veel mõnda aega püsida või mitte. Kui otsuse teeksid Ansip-Laar, siis oleks see kindlasti teistsugune, kui selle teeksid Ansip-Savisaar või Laar-Savisaar.
Tõenäoline on siiski, et Kallas jätkab. Reformierakond maksab võla koos intressidega inkassofirmale ära ja kõik läheb edasi. Kui tal muidugi raha (loe: võimu) jätkub. Sest meie poliitilises kultuuris on tavaks saanud, et hoolimata kõigest tuleb poliitikutel omavahel kokku hoida (nagu kultuuri-, majandus- ja spordiinimestelgi). Sest kui omavaheline hammastekiristamine hakkab ületama sündsuse piire, tuleb Indrek Tarand. Ja temasugused on väga ohtlikud. Ajavad veel ahju.