Janek Mäggi: "Nälgiva Eesti viimased päevad?"

Sellest, et kriisis Euroopa meie europonnistusi (näiliselt) imetleb, pole näljasele rahvale palju abi.

Nüüd on Eestiga korras. Euroopa Liit. NATO. Euro. Tehtud! Kuid mis edasi? Maailm pürib heaolu kasvu poole. Selleks on vaja turvalisust ja töökust. Eestis ei ole aastasadu nii turvaline olnud kui praegu. Tööd teeksime ka, kui tööd oleks. Kuid 20% eestimaalastest ei ole. Tööpuudus on Eesti probleem number üks.
Alati on dilemma, kas me töötame selleks, et elada, või elame selleks, et töötada. Tegelikult on õiged mõlemad – ja ühel ajal. Leiba on vaja. Kellel poleks. Lustida tahaks ka. Kes ei tahaks. Kui aga ainult lustida, läheb asi samuti käest ära.
Prantslased vähendasid töönädala 35 tunnile (tavalise 40 asemel) ning mis selgus: inimesed ei osanud vaba ajaga midagi tarka peale hakata. Eesti keeles öeldes hakkasid paljud tööst vabanenud tundidel lihtsalt tina panema – mis tervisele ega heaolule kuigi head mõju ei avalda.

Käed rüpes teenib kõige rohkem

Kuid mida sa töötad, kui töö tegemisest vilja ei ole. Poliitik ütleb, et kui tööd ei leia, hakka ettevõtjaks. Kuid mida sa ikka ette võtad, kui Eesti ettevõtlus sulab nagu või kuumal pannil. Ettevõtete käibed on kukkunud paari aastaga poole võrra. Hardo Pajula märkis, et Eestis pole nii vähe töökohti olnud viimane veerand sajandit! Eestis ei olegi midagi ette võtta, tööd lihtsalt ei ole (piisavalt) – ei inimestele ega ettevõtetele.
Tuttav ehitusettevõtja, keda juhuslikult kohtasin, ütles mõni kuu tagasi, et praegu teenib ta kõige rohkem raha sellega, kui ta midagi ei tee. Iga tegevus toob kahjumit isegi minimaalsete kulude juures. Jutt, et rahval raha on, peab deposiitide miljardeid vaadates paika, kuid ka see ei ole kuigi jätkusuutlik olemisstrateegia. Kui me uusi väärtusi luua ei suuda (samapalju või rohkem, kui me iga päev ära sööme), saavad otsa ka meie paljukiidetud säästud.
Äriringkonnad teavad, et majandust aitavad elavdada laenud. Kuid milleks võtta laenu, kui see ainult intresside näol raha välja viib ja uusi väärtusi ei loo? Avad kaupluse, aga kuna seal käivad ainult inimesed, kes midagi ei osta, vaid ainult vaatavad, mis on välja pandud, meenutab pood pigem muuseumi kui äriettevõtet. Võiks ju hakata pileteid müüma, kuid siis ei käiks needki, kes seni – sest aega neil on, kuid mitte raha.
Jürgen Ligi ja teiste poliitikute lubadus, et karm eelarvepoliitika jätkub, on euroolümpial kulda vääriv pingutus. Kuid riigi kulutuste piiramine jahutab majandust järjepidevalt edasi. Seejuures ebaproportsionaalselt – ühed valdkonnad elavad päris hästi (kus ELi raha saamiseks peame asjad ära tegema), teised aga surevad päris välja (need, mis ei tundu nii tõsised"). Kompetents hangub või kaob täiesti.
Esimese Eesti poliitikud on alati välispoliitikat tähtsamaks pidanud kui sisepoliitikat – Lennart Meri oli rahvusvaheline mees, Arnold Rüütel presidendina aga siseriikliku suurusjärgu täht. Tegelikult on see väga lühinägelik vaatenurk: neid kahte asja ei saa hetkekski lahutada. Ja vist ei lahutanud ka Meri ega Rüütel.

Peksab naist, aga kõva mees!

Mees, kes teeb kõvasti tööd ja teenib palju raha ning on sõprade hulgas tunnustatud tegija, aga kodus käib harva ja kui käib, siis peksab oma naist ja lapsi, pole mingi mees. Kuid just selline on Eesti kriisiaegne poliitika olnud. Sellest, et kriisis Euroopa meid (näiliselt) imetleb, pole näljasele rahvale palju abi – valu see ei vaigista.
Vello Vikerkaar märkis, et meil on popid mehed need, kes esitavad rahvusvahelise meedia seisukohti enda "originaalmõtetena". See kehtib just poliitikas – kohalikud ärimehed mõtlevad isegi liiga tihti ka oma peaga – nagu Oliver Kruuda või Urmas Sõõrumaa, ja saavad selle eest vastu päid ja jalgu.
Muidugi on tore Berliinis Angela Merkeliga koos lõunatada või kuulda, kuidas Olli Rehn ütleb, kui vinged me (loe: Eesti poliitikud) oleme. Kuid kõige selle eeltingimus on siiski see, et Eesti rahval oleks Eestis tore elada. Sise- ja välispoliitilisi prioriteete ei saa vaadata lahus. Ning välispoliitilised eesmärgid peavad lähtuma siseriiklikest, mitte vastupidi. Ma kardan väga, et müüt, mille kohaselt Eesti püüab Euroopale pugeda rohkemgi kui vaja, ei olegi müüt, vaid tegelikkus. Oma rahva arvelt. Peaasi, et Euroopa vägevad vaimustusest kiljuks.
Eesti vabariigi väikeaktsionärina (1 hääl sadadest tuhandetest hääleõiguslikest kodanikest) tundub mulle, et tegevjuhtkond ehk valitsus peaks keskenduma sellele, kuidas oma kodanike heaolu parandada. Ega Merkelitki muu huvita. Saksamaal vallandunud seaving Kreeka aitamise pärast oli kõrvulukustav. Ja ometigi on Kreeka oma hädades pigem üksi – intressid on vähemalt kreeklaste arvates röövellikud jne. Eraelu (kodumaa) on alati olulisem kui tööelu (suured sõnad maailma avarustes) – kuigi suured sõnad maailma arvarustes mõjuvad kodumaale sageli positiivselt.
Eesti uus suur eesmärk võiks olla nt Euroopa kõrgeim tööhõive. See on reaalselt võimalik tänu tööjõukulude märkimisväärsele alanemisele. Töö on tore. Kõrge stabiilne tööhõive näitab oskusi, kvaliteeti ja haritust. Parem palju teenida, nagu sakslased, kui palju laristada, nagu kreeklased.