Janek Mäggi: näljasest ajalehepoisist

Eesti ühiskond on tööst ja näljast võõrandunud. Meile (täpsemalt osadele meist) meeldib teiste teenitud raha kolmandatele inimestele laiali jagada ja öelda: meie õnnistame teid!

Elatist on võimalik teenida mitmel viisil. Vanadel aegadel tuli selleks teha tööd: marju korjata, metsloomi küttida, või muud kasulikku teha, et kõht saaks täis ja hing püsiks sees.

Moodsamad võimalused nagu liiakasuvõtt (teiste tööle panemine enda huvides) ning sotsiaalabi (riik jagab liiakasuvõtjatelt ja teistelt alamatelt kokku kogutud raha neile, kes selle väärtuse lõid, tagasi) on kaasajal tööst isegi paremat äraelamist võimaldavad elamisvormid.

Lossides laiutamas

Töö on reeglina üks vastik asi. Pead vara ärkama. Pead pingutama. Enamasti ei midagi sellist, mida teeksid vabast tahtest ja hobi korras ning ka siis, kui oleks võimalik teda mitte teha. Palju siis ikka on neid inimesi, kes ütlevad, neil on nende unistuste töö: liiga kõrge palk, sõpradest kolleegid ning usaldav, tark, nutikas ja eeskuju vääriv ülemus? Vähe. Väga vähe.

Töölisparteid tekkisid ja hakkasid mässama ju seepärast, et lihtrahvas tundis ebavõrdsust – miks härrasrahvas lossides laiutab ja prassib, kui matsid õlises tehases higistavad? Mõnel pool on muidugi ka aadlikud riiki pöörama hakanud, kuid seda vaid põhjusel, et liiga ilus elu ajab isegi täiesti normaalsel inimesel juhtme kokku.

Ka kapitalistid tekkisid eelkõige nutikate tööliste seast, kellel oli nälg saavutada paremat elu. Miljonäriks saabki muuseas ainult ajalehepoisist. Muud võimalust ei ole. Kes juba miljonär on, see ei pea enam pingutama. Ta juba on. Nagu ütles Gerd Kanteri isa ühes teleintervjuus: miljonärist olümpiavõitjat ei saa! Enamasti mitte – tal ei ole selleks motivatsiooni, isegi kui on eeldusi.

Eesti ühiskond on tööst ja näljast võõrandunud. Meile (täpsemalt osadele meist) meeldib teiste teenitud raha kolmandatele inimestele laiali jagada ja öelda: meie õnnistame teid!

Kuid selle raha allikas (mida riik maksudena kogub) on kellegi higi ja vaev. Muidugi võib öelda, et ettevõtjad, ahned liiakasuvõtjad, on selle tulu saanud töövõtjaid orjadena piinates, kuid üldjuhul ei ole see muidugi tõsi. Enamik ettevõtjaid võtab küll ette, kuid miljonäriks saavad neist väga vähesed. Kanteri-sugused näljased – ainult.

Sotsiaalabile orienteeritud ühiskond Eestile ei sobi. Abi on alati liiga väike. Aastatel 2005–2008 tundus meie ühiskonna õnne valem olevat laenuraha – kolme aastaga hukkus meie majandusse 20 aastat meie tulevikust ning 80 miljardit laenuraha, millele paarikümne aastaga peame vähemalt sama palju intresse peale maksma.

Raha on mõõtühik

Meie idee on panna väiksem osa ühiskonnast tööle suurema jaoks. Kõrgemad maksud, suuremad toetused. Kõige lihtsam viis teenida on siiski teha tööd. Nii vastik kui see “raha” ka ei tundu, on ta lihtsalt mõõtühik, mis näitab, kui palju tööd on tehtud. Kui on tehtud tööd, mitte jagatud ümber kellegi teise tehtut.

Imelik, et meie sotsiaalabi “tõhustajad” (pean silmas just tervete inimeste igakülgse “turvalisuse” tagamist nt väga pika ja kopsaka töötuabirahaga) ei ole veel jõudnud mõttele, et need, kes rohkem ja efektiivsemalt tööd teevad, ei võiks raha andmise asemel teha ära ka nõrgemate töö: näiteks riiklik kohustus lõhkuda ja laduda ära kogu küla puud ning visata sõnnikust tühjaks ühelehmapidajate laudad. Siis need kulakud näevad, mis maitse on tööl!