Janek Mäggi, "Kuidas ordenit teenida"

Kõige raskem ülesanne on jagada medaleid nendel spordialadel, kus antakse stiilipunkte. Näiteks iluuisutamist vaadates olen mitu korda mõelnud, miks võitis just see paar, mitte see, kes mulle meeldis.

Presidentidel on asi lihtsam. Ordenite jagamise rekordi löömiseks tuleb lihtsalt kõigile sõpradele ja tuttavatele medal anda, ja saadki Postimehes esikaaneloo «President Rüütel jagab rekordilised 834 ordenit». Järgmine president peab püüdma juba tuhande piiri.

Ma usun, et presidentide sõbrad ja tuttavad ongi medalit väärt. Midagi ei ole teha – Eesti eliit selle kõige paremas mõttes on omavahel niivõrd tihedalt läbi põimunud, et kui president annaks medaleid ainult neile inimestele, kellega tal isiklik side puudub, siis saaksid auraha üksnes välismaalased. Rüütli puhul need, kes vene keelt ei räägi.

Ordenite statuut näeb ette, et neid ei anta postuumselt. Seetõttu on päris loogiline, et kõiki iseseisvuse taastajaid püütakse tunnustada. Kas siin tasub olla kade, miks tema sai ja miks tema sai? Kindlasti mitte.

Mida rohkem me üksteist tunnustame, seda parem. Mõne inimese viib tunnustuse puudus koguni enesetapuni. Kui Lennart Meri esimest korda presidendiks sai, käituti tollase Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga nii inetult ja tänamatult, et Rüütel solvus põhjendatult hingepõhjani.

Vooruslik Rüütel

Rüütli medaliotsustes väiklust ei paista. Heasüdamliku inimesena jääb tema maneerist vahel isegi mulje, et ta suudab ka oma vaenlastesse suhtuda mõistvalt. Suuremeelsus on riigijuhtide puhul voorus. Kindlasti on iga ordeni saaja ja ordeni klassi puhul teatud annus subjektiivsust. Ometi ei peaks ordeni saamine või mittesaamine sõltuma inimese osalemisest avalikus elus ja tema tuntusest avalikkuse ees. Ja samuti teenetele järgnenud ebaõnnestumistest.

Matti Nykänen on kolmekordne olümpiavõitja ja ilutseb oma hüppestiiliga Soome postmargil hilisematele skandaalidele vaatamata. Kui kõik maavanemad saavad ordeni, võiks saada ka Tarmo Mänd. Sageli aetakse segi kaks asja – sulitembud ja ebaõnnestumised, olgu siis isiklikus või tööelus. Teeneid need olematuks ei tee.

Kõik inimesed ei ole kunagi üldrahvalikult armastatud, täpsemalt öeldes on selliseid inimesi äraütlemata vähe. Paljusid rahvas ei tunne ja neid, keda tunneb, ei armasta.

Varastele ja pättidele ordeneid muidugi anda ei tasu, kuigi Vana-Roomas oli kombeks üks kaabakas pühadeks vabaks lasta. Pidupäevaamnestiat kasutas ka NSV Liit. Halastus ja andestus käivad riigipühade juurde. Eestis on kindlasti väga palju inimesi, kes ordenit vääriksid. Paraku ei pruugi nende teened ja teod jõuda presidendini (või tema ametnikeni). Siiski on tore lugeda postitöötajatest, meditsiiniõdedest ja suurpere emadest, kes saavad ordeni.

Orden teenete eest?

Ordeni eelis ongi see, et kuldmedalisaajaid on näiteks lähenevatel olümpiamängudel ikka üks. Kui ka fotofiniš ei aita võitjat selgitada, siis antakse vahel ka kaks kulda. Aga rohkem vist mitte. (Selline võimalus on Jaak Mael ja Andrus Veerpalul, kes stardivad Torinos koos vaid ühel distantsil.) Ordeneid võib anda sarnaste tegude eest ka näiteks 100 inimesele või 538-le, kes Eesti Vabariigile teeneid osutanud.

Kõige keerulisem küsimus on aga see: mida ma peaksin tegema, et ordenit saada? Alati ei pea selleks olema kõrges eas. Piisab, kui viskad oda piisavalt kaugele. Või maksad 70 000 krooni selle eest, et presidenti välisvisiitidel saata. Teene vabariigi ees on ju seegi: maksad presidendi kaaskonna sõidukulud kinni.

Järgmine president võiks rohkem ordeneid anda lihtrahvale. Lüpsjatele ja liinitöölistele. Nõukogude kord teadis täpselt, kuidas meelsust hoida ja luua. Kui ikka ordenid rinnas, viid tundmatu sõduri hauale lilli isegi siis, kui sõdur on hauast lahkunud.

Ühesõnaga: ordeneid saab taas kord liiga vähe inimesi – nende üle, kes saavad, on hea meel igal juhul, kuid paljud, kes võiksid saada, peavad ootama järgmist korda.

Riigipoolset kodanikutunnustust on niigi nii vähe ja kõik inimesed lihtsalt ei jõua oma elu jooksul presidentidega sõbraks saada. Maalid ja Vellod vajavad raha rinda rohkem kui Esimene Eesti – tänapäeva nomenklatuur.