Marko Pomerants: INTERVJUU ⟩ Jubilaator Pomerants: ükskord saabub päev, mil saad lilled ja lahkud tavaellu

Ta on kandnud kolme portfelli neljas valitsuses, olnud nelja riigikogu liige, kuid oli sunnitud nelja aasta eest tavaellu naasma. «Tänaseks võin öelda, et päris maksumaksja positsioon on lahe,» ütleb täna 60. sünnipäeva tähistav Marko Pomerants (Isamaa).

Tahaksin alustada nimest. Kust te sellise nime saite?

Hiiumaalt umbes 1834. Selle sai mõisnikult mu esiisa Mihkel. Mees pidi selleks 84 aastat elama. Ta olla olnud Vaemla mõisas aednik ja mõisnik arvanud, et talveaias kasvav pomerantsipuu on hea ka nimeks. Citrus aurantium – mõru apelsin ehk pomerants. Alguses oli ts asemel z.

Teil on elus õnne olnud, sest 1983. aasta sügisel saadeti üks Tamsalu noormees kaheks aastaks Afganistani Nõukogude armeeteenistusse. Kuidas te sealt eluga pääsesite?

Afganistani sõda võttis 10 aastaga 15 000 elu Nõukogude Liidu poolelt, sealhulgas Eestist üle kolmekümne. Enamik tegelikult pääses. Mõelgem nüüd Vene-Ukraina sõja kahe ja poole aasta peale.

Mis on Afganistanist meelde jäänud?

Ropendasin ükskord eesti keeles südamest. Üks armeenlane kuulis seda ja ütles, et ta saab minust aru. Selgus, et samad vandesõnad on mõlemas keeles.

Saime ohvitseridelt lambakintsu, kui olime neile mõne ära veristanud ja siis alati sama armeenlane ütles šašlõkki tehes, et kas te äädikaga mõnitate šašlõkki?

Kui Valdo Randpere (RE) Eestist ära põgenes, olin ma parasjagu Afganistanis. Mõtlesin, et ma tahaks tohutult sinna Eestisse parasjagu.

Sõduri söödaratsioonis oli ette nähtud kala, nii ma tuvastasingi, et meie jaoks oli see Pärnu kalakombinaadi sprotipasteet.

Mõned kurvemad lood jäävad endale.

Millise taipamisega naasesite Afganistanist?

Minu elus toimetulekul on suur roll põhikoolis alanud mägimatkamisel, mis jätkus ülikoolis. See ja Afganistan on õpetanud mind ilmast mitte välja tegema ja igasugustes oludes hakkama saama.

Üks arusaam on kindlasti see, et kui elu ei ole reaalselt ohus, siis kõik muud probleemid on lahendatavad. Teine arusaam on, et heroiinil on meeletu jõud –selleks tegin pikalt paikvaatlust.

Kas Afganistani jäi ka teie sõrm?

Tehniliselt ainult üks sõrmelüli ja sellestki lahkusin ma Seppo kliinikus pärast kojutulekut. Kohapeal oli meditsiiniabi veidi rustikaalne.

*Kui jumal annab ministriameti, siis ta annab ka koosolekud.

Teil oli korralik poliitiline karjäär. Geoloogist sai Lääne-Viru maavanem, siis valiti teid neljal korral riigikokku. Aastatel 2015–2017 keskkonnaminister, 2009–2011 siseminister, 2003–2005 sotsiaalminister ...

Alustasin 2003 ja 2019 tuli piir ette. Inimesed lahkuvad kibestunult poliitikast ministriks saamata. Mina sain tegutseda kolme portfelliga neljas valitsuses. Võrratu kogemus. Kui oled mingi valdkonna minister olnud, siis pole vahet. Vajalikud põhioskused on ju samad. Mulle andis põhja kaheksa aastat maavanemana. See oli selline varia töö.

Poliitperioodist hindan üle kõige riigikogu õiguskomisjoni esimeheks olemist. Need aastad arendasid mind meeletult. Olen ju geoloog mitte jurist.

Kas ministritöös kehtib põhimõte, et annab jumal ameti, annab ka oskused?

Kui jumal annab ministriameti, siis ta annab ka koosolekud. Tegelikult on vaja olla edukas neljas valdkonnas. Suhetes oma erakonnakaaslastega (kõige keerukam), oma majaga (ministeeriumirahvaga), riigikoguga suheldes ja Euroopa Liidus oma valdkonda esindades. Ongi kõik.

Kui olite sotsiaalminister, läks Eesti üle invaliidsusgruppide süsteemilt puudeastmete süsteemile. Keskkonnaministrina suurendasite rahvusparkides raiet. Kui olite siseminister, siis ei olnud päästjate palkade tõstmiseks raha. Midagi poleks nagu muutunud…

Minister peab olema suuteline tegutsema igal ajal. Mida kehvemad ajad, seda parem ministrile – siis on küll närvesööv, aga huvitav. Selles suhtes ongi õigus, et poliitikas pole kahekümne aastaga midagi sellist, mis oleks tundmatuseni muutunud.

Mis on praegu Eesti suurim probleem?

Meid on vähe.

Mida soovitate Kristen Michali valitsusele?

Õnnestugu!

Kas see soovitus on suhtekorraldajana või poliitikuna?

Soovin seda inimesena. Veider oleks tahta näiteks poliitilise oponendina, et tore, kui valitsusel läheb halvasti. See tähendaks ju, et meil kõigil läheb halvasti. Suures pildis on nad täitsa hästi startinud. Paremini, kui valimisjärgne Kaja Kallase valitsus.

Suhtekorraldajana soovin rahulikku meelt! Jalad olgu soojad ja pea külm.

*Mida kehvemad ajad, seda parem ministrile – siis on küll närvesööv, aga huvitav.

Ministritöö kogemusest kirjutasite raamatu «Minu ministeeriumid», mida teie arvates peaks lugema iga ministrikandidaat. Kas mõni mantlipärija on seda teost sirvinud?

Üllataval kombel väga paljud EKREst Eesti 200ni. Eelmisel nädalal Kristina Kallas kirjutas, et oli suvel raamatu läbi lugenud.

Mis on «Minu ministeeriumide» peamine tarkus või soovitus?

Üks kord saabub päev, mil saad lilled ja lahkud tavaellu. Enne seda pead tubli olema!

Teiega niimoodi juhtus. Te põrusite! 2019. aastal te riigikokku ei pääsenud. Kas see oli šokk?

See oli mu elu seni ilusaim kaotus. Pojad ütlesid juba ammu: «Isa, tule sealt ära!» Muidugi tahad igat lahingut võita. Mul olid jutupunktid olemas mõlemaks juhuks. Helistasin samal õhtul Üllar Saaremäele (Isamaa) ja ütlesin, et hakka pakkima. Neli aastat Toompeal on ees.

Mis oli reaalsesse ellu tagasipöördumise juures kõige keerulisem?

Võib olla see, et ega sinu elumuutus nii väga kellegi asi pole. Ütlesin emale: «Ema, ma olen nüüd töötu!» Ema ajas oma juttu edasi. Ma küsisin uuesti, kas kuulsid, mis ma ütlesin. Ta ütles: «Jah, sa ütlesid, et oled töötu.» Ta väga ei muretsenud lapse pärast. Teadis, et saab hakkama. Õnneks mul pole direktoriks olemise vajaduse kompleksi ja ma olen kogu aeg reaalelus osalenud. Tänaseks on selgunud, et ülikondi ja kingi kulub palju vähem ja aega on ka vähem. Tore tõdemus. Tänaseks võin öelda, et päris maksumaksja positsioon on lahe.

*See oli mu elu seni ilusaim kaotus.

Miks valisite just suhtekorralduse?

Seda on inimestel vaja ja mul on tohutu elukogemus, mida erialaste bakalaureuseõpingutega ei saa. Alginvesteeringu vajadus on väike. Ei pea ostma näiteks autotõstukit või rehvipinki.

Endise keskkonnaministrina teete Gazpromi huvides lobitööd. Kas räpase nafta liigutamiseks Eesti merd kasutada on ebaeetiline ja -moraalne?

Meid palkas Eesti punkerdajate (laevatankijate) seltskond, kelle hulgas oli Eesti ettevõte, mis kuulus Gazpromile. Tähtsust hakkas see omandama veebruarist 2022. Samal kevadel lõpetasime. Asi jäi ajamata. Muide, toonase majandusministeeriumi merendusametnikel olid identsed huvid punkerdajatega – saada tagasi turvalisi ankrualasid. Punkerdamisel ehk laeva enda tankimisel merel kontrollitud tingimustes pole midagi ebaeetilist. Selleks rakendatakse ohutusnõudeid. Lennukeid saab tankida lennuväljal ja õhus ja laevu ankrualal ja sadamas. Seda kõike ei tohi segi ajada kogu tankeri laadungi ümberlaadimisega kusagil suvalises kohas.

Olete seotud suhtekorraldusfirmaga Powerhouse, mis on silma paistnud ka kommunistliku Hiina ­ettevõtete esindamisega. See teema on seoses riigikogulaste visiidiga teravalt üleval. Mis on teie seisukoht Hiinaga seoses?

Me esindasime Läti ettevõtet, mis kuulus Huaweile, aga õige on see, et hiinlastele. Igal ettevõttel on õigus huvikaitsele. Kui me võtame kriminaalmenetluse, siis on kaitsja osavõtt kogu menetlusest kohustuslik näiteks juhtumitel, kui isik on kuriteo toime pannud alaealisena, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib mõista eluaegse vangistuse või kui isiku huvid on vastuolus teise isiku huvidega, kellel on kaitsja.

Huaweid ei süüdistata milleski. Eesti Hiina poliitika puhul on naljakas see, et välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) salastas selle oma ametiajal. Nii me ei teagi, mida tähendaks õigel kursil püsimine. Fakt on see, et kaubandussuhted jäävad. Pühapäeval ostsin oma 89-aastasele emale esimese mobiiltelefoni, suurte nuppudega. Tehtud Hiinas. Teistel tegijatel polnud midagi pakkuda.

Eesti ettevõtjad püüavad müüa Hiina turule. Turistid käivad Hiinat avastamas. Me aktsepteerime Hiina turiste Eestis. Kogu see riigikogu delegatsiooni kaasus on kokkvõttes veider. Nüüd on tarkade üleküllus. Selge on see, et sinisilmsus pole ka absoluutselt asjakohane.

Põlise läänevirulasena – mida arvate fosforiidi kaevandamisest? Poolt või vastu?

Ma olen geoloog. See tähendab, et minu eriala juurde käib eeldus, et maavarasid kaevandatakse. Fosforiidi kaevandamist ei saa välistada. Millal see juhtub ja kuidas seda tehakse, ma prognoosida ei oska. Praegu pole nagu ühtegi asjaolu, mis mingit poolt sunniks valima. Pole asjakohaseid fakte.

*Ära tee midagi, läheb üle!

Kui tugev soov on teil end veel teostada ministrina?

Puudub. Ma oma uues raamatus kirjeldan ühte võimalikku karjäärivisiooni selliselt: «Võiks veel juhtida mõnda väikest talitust või osakonda, et muuta selle töötajate tööelu stressivabaks ja toredaks, aga kõik vajalik saaks samas tehtud.» See jääb ilmselt realiseerimata.

Mida te tegelikult tahaksite teha?

Niisama toimetada, lugeda, liikuda, aga pole sellist finantsvabadust veel.

Milline tarkus võiks teie lähedastega põlvkonniti edasi minna?

Elu ei pea üle mõtlema. Asjad ja suhted tuleb lihtsana hoida. Tuleb teha kõik võimalik, et sind oleks võimalik armastada. Sugu pole oluline, tervis on.

Olete abielus olnud 35 aastat. Kui tihti ja mille pärast olete peres opositsioonis?

See on ikka täitsa märkimisväärne aeg. Eriarvamused on õnneks harvad, aga eks see minu mingi halva sõnastamise pealt tuleb.

Mis on parim nõuanne, mida olete andnud?

Ära tee midagi, läheb üle!

Aga mis väärt soovitus on teile antud?

Liigu rohkem!

Olete kõva luuletaja. Kuidas hetkel Pegasusega on, kas vemmalvärss sünnib?

Mul algas luule laiskusest ja erineda tahtmisest. See kõvadus on kuuldus, mis ei vasta tõele. Praegu ma kirjutan korra aastas, kui teen ühele meediamajale aasta kokkuvõtte. Seal on aga uus toimetuse juhataja. Nii et võib-olla sel aastal null.

Oktoobris ilmub teil raamat. Mispärast?

Miks mul on vaja raamatut kirjutada? Et inimesed saaks paremini aru sellest, mida ma teen. Olen ikka ühiskonnas toimuva kohta arvamust avaldanud. See on üks võimalik viis mitu arvamust ritta seada. Arvan, et sellest on abi minu ettevõtluses. Avan ja avardan seda suhtemaailma omast vaatevinklist. Olete näiteks mõelnud, et Rakveres elab ja töötab jumala enda kommunikatsioonijuht? Tauno Toompuust (Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, Viru praost – A. V.-N.) räägin.

Mis on teie kiiksud?

Ma lähen närvi, kui ma ei saa rahulikult minna piima ostma ja mu trajektooril on pensionisamba poiss või tüdruk. Miks ma peaksin võõra inimesega poekoridoris oma rahast rääkima. Lihtsalt remargi korras lisan, et ma seisin pensionireformis selle eest, et teist sammast ära ei kaotataks, et inimene saaks vähemalt valida: uus korter, võlgade tasumine, uus televiisor, ise investeerimine või pensionikogumisega jätkumine. Nii ka on.

Ma võin olla kuri ja liigselt sekkuda, kuigi vaja pole.

Olen kärsitu. Lollust ei salli.

*Ma lähen närvi, kui ma ei saa rahulikult minna piima ostma ja mu trajektooril on pensionisamba poiss või tüdruk.

Te olete pensionieelik – mis plaanid teil on?

Mu esimene ülemus Evald Heinmets läks samal õhtul, kui ta kuuskümmend sai, töökoha uksest välja otse pensionile, öeldes: «Marko toimeta nüüd edasi!».

Mul on järgmise kümmeaastaku plaan järgmine: aktiivselt ettevõtlusega tegeleda! Rohkem liikumist! Töö noorsooga. Mul on hetkel kolm lapselast ja sellele saame kindlasti lisa. Võimalusel neli korda nädalas sauna teha. Poliitikast taanduda, küll poliitikutega edasi suheldes.

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?

Mul on moto: elu tuleb võtta tõsiselt, aga rõõmsa meelega!