Janek Mäggi: kõik maksavad, raha tuleb võtta sealt, kus seda on!

Uue valitsuse plaan tõsta alates 2024. aasta 1. jaanuarist käibemaksu 2% võrra ning alates 1. jaanuarist 2025 füüsilise isiku tulumaksu samuti 2% võrra, on mõistlikud mõtted olukorras, kus riik vajab eelarvetasakaalu saavutamiseks raha juurde. Mõlema puhul lisandub riigile sadu miljoneid eurosid aastas.

Kui palju täpselt, selgub aja jooksul, sest mõlemal juhul on mitmeid agasid ja ohte. Kärpimine ärritab alati rohkem kui maksutõus, sest enamus kulutusi, mida riiki teeb, on hoolikalt läbi kaalutud ja muljetavaldavad rumalusi sattub riigieelarvesse harva.

Sellel aastal peaks riigile laekuma 3,8 miljardit eurot käibemaksu. Kui käibemaks tõuseb 2% ehk 10% võrra, laekub järgmise aasta eelarvesse ca 400 miljonit lisaeurot, mis on korralik leevendus koalitsioonikõneluste ajal on räägitud rahapõuale.

Paraku on suhteliselt kindel, et käibemaksu tõus mõjutab inimeste käitumist ja ka suhtumist valitsejatesse – hinnatõusud ja maksutõusud ajavad sageli rahvast vihale, sest kõik ei taha alati olla solidaarsed sellega, mis on ühiskonnale kasulik.

Käibemaksutõus teeb kurvaks vaesed
Esmalt teeb käibemaksutõus kurvaks vaesed, kelle jaoks toidukaupade hinnad on niigi juba ebanormaalselt kõrged. Kindel on, et inimesed püüavad käibemaksutõusu ennetada ja ostavad sellel aastal ära asju, mida nad plaanisid osta järgmisel aastal.

Hiiliv hinnatõus hakkab pihta juba esmaspäeva hommikul – tark kaupmees reageerib nõudluse eeldatavale kasvule hinnatõusuga: miks mitte tõsta hinda juba ette ning kui käibemaks aasta algusest tõuseb, tõsta veel 2%?!

Mõnevõrra nõrgendab käibemaksu tõus Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, sest hinnatõusuga kaasneb alati nõudluse vähenemine. 400 miljonit lisaeurot tuleb vaeste inimeste taskust – rikkad maksavad ka, aga neid on vähe ja neil on suva – ning see 400 miljonit jääb Eesti ettevõtetel, olgu tootjate või vahendajatena suures osas saamata.

Inimesed hakkavad tarbima odavamaid alternatiive, hind on lähiajal võimenduv konkurentsieelis. Jõukad või rikkad inimesed oma tarbimisharjumusi ei muuda, kuid enamus neist väga eripäraselt ei tarbigi. Kõigil on mitu-mitu pintsakut või kleiti ning pigem mõtlevad, kellele neid ära anda, kui midagi juurde osta. Käibemaksupettuste risk mõnevõrra kasvab.

Füüsilise isiku tulumaksu peaks sellel aastal laekuma 2,3 miljardit, järgmisel aastal rohkem, ülejärgmisel veel rohkem. Ka füüsilise isiku tulumaks tõuseb 2% ehk 10% võrra. Eeldatavalt saab riik sellest rahast eelarvesse juurde ca 300 miljonit eurot. Loomulikult tuleb see 300 miljonit Eesti ettevõtete arvelt, sest surve raha tööandjalt tagasi saada, on kindel, mis omakorda kajastub kaupade ja teenuste hinnas ning vähendab Eesti siseriikliku tarbimist ning ekspordivõimet.

Väga head on mõlemad otsused seetõttu, et varasemad riigijuhtimisvead ja -paratamatused (et eelarvetasakaal paigast lasti), maksab kinni kogu ühiskond tervikuna, mitte ainult need, kes on rikkad, vaesed või armastavad elada linnas. Suurusjärgus 700+ miljonit eurot lisaraha igal aastal alates 2025. aastast aitab riigi rahanduse paika saada.

Samas on eriti füüsilise isiku tulumaksu tõstmine löök Reformierakonna valijatele, sest tulumaksu samm-sammuline alandamine 26%-lt 20% oli üks Reformierakonna olulisi valmislubadusi, mis ka ära tehti. Ning käibemaksu, mis kunagi oli 18% ja tõsteti eelmise majanduskriisi ajal ajutiselt 20%-ni, keegi tagasi ei alandanud, vaid see tõuseb veelgi.

Kokkuvõtvalt: tarbimine väheneb, Eesti ettevõtete konkurentsivõime nõrgeneb, vaesemate inimeste ostujõud langeb, kuid riik saab edasi pakkuda neid teenuseid, millega Eesti ühiskond tänaseks harjunud on. Avalike teenuste revisjon oleks sellele vaatamata mõistlik, sest riik pakub kindlasti ka midagi sellist, mida ta üldse pakkuma ei peaks.