Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Arvamus: "Lilli tahan ma saada iga päev!"

411
09.03.10, Õhtuleht, Arvamus: "Lilli tahan ma saada iga päev!" Kas naised on moodsas ühiskonnas kuidagi alavääristatud, et nad vajavad oma päeva?

Lapsepõlvest on meelde jäänud, et naistepäev on kaunis ja eriline päev, milleks kõik lillemüüjad valmistusid mitu-mitu kuud, et siis ühe päevaga välja võtta kogu aasta kasum.
Nüüd, umbes 30 aastat hiljem, lillemüüjate elu enam nii ilus ei ole. Aga päev on ikka tore, ja lilli läheb 8. märtsil alati mehiselt. Siiani tekitab minus kohmetust, kui kohtun naistepäeval juhuslikult mõne tuttava naisega – kas peaksin päevast välja tegema või mitte?

Meeste ja sigimatute diskrimineerimine?

90ndatel tuli naistepäeva asemel emadepäev. Naised ja emad on ühiskonna tunnustust väärivad isikud. Naised on meestest tublimad ja emad viivad elu edasi. Naisi ei tohi kritiseerida, sest mehed on kindlasti rohkem sead ja rohkem rongaisad. Vähemalt sellise stereotüübi on kriitiline mass elus pettunud ja kibestunud naisi suutnud avalikku ruumi luua. Millest on kahju, sest inimesed, kes ei tea, mida nad valesti teevad (ja miks nad tegelikult õnnetud on), ei saa teha asju õigesti ja saada õnnelikuks.
Kas tasub alati võtta oma meest kui ketikoera (sa oled ju minuga abielus!) ning siis ootamatult avastada, et ta on keti katki tõmmanud ja jooksu pannud? Pole halbu mehi, pole halbu naisi, on elu ja elulood. On paremad ja halvemad, õnnelikud ja õnnetud inimesed. Sõltumata soost, vanusest ja rahvusest.
Olemuslikult on naistepäev ja emadepäev diskrimineerivad" ning kaupmehed kasutavad halastamatult ära inimesi (peamiselt mehi), kes tunnevad süümepiinu, et nad pole oma lähedasi iga päev piisavalt tunnustanud. Ja õigesti teevad. Tundku end vähemalt süüdigi.
Mulle meeldib daamidele mantlit selga aidata. Kuid sellest hoolimata tekitab naistepäev mõtiskledes küsimuse: miks ja kas peab naisi kui ühte ühiskondliku gruppi eraldi esile tõstma?
Meestepäeva ju pole ja pole vaja ka. Kas naised on moodsas ühiskonnas kuidagi alaväärtustatud, et nad vajavad oma päeva? Ja kimp tulpe kompenseerib selle kogu aastaks? Enamik neist on tublid iga päev, mitte korra aastas... Nad vajavad ju kogu aastat ja lilli iga päev!
Emadepäeva kui millegi tõelise kõrval tundus naistepäev pärast Nõukogude aja lõppu kokkuvarisenud vaenukorra rudimendina. Hiljem hakkasime mõistma, et kuna kõik naised ei ole emad ja osa ei saa selleks kunagi, on vaja ka neid tunnustada. Naistepäev pole seepärast enam nii paha.
Emadepäeva suurejooneline tähistamine paneb ju neid naisi, kes (füüsilistel põhjustel) emaks ei saa, end ebamugavalt või lausa halvasti tundma. See pole mu enda mõte, vaid ühe tuttava naise jagatu. Kuigi jah, ema on siiski meil kõigil. Ja see on tema päev. (Nüüd, üle 40aastasena, on ka see tuttav naine emaks saanud)
Paljud ühiskondlikud grupid vaevlevad karjuva tunnustuse puuduse all. Naised, kes ei saa emaks, aga tahaksid saada. Pensionärid, kes on kogu elu tööd teinud, kuid keda tembeldatakse avalikkuses leviva suhtumisega muidusööjateks. Emad, kelle mehed on pere juurest ära põgenenud, unustanud enda poolt sigitatud lapsed ega maksa isegi alimente.

Kiida palun, kas või natukene!

Üldse tundub keskmise inimese elu – sõltumata ühiskonnast ja isegi ühiskondlikust korrast ning elujärjest – üks suur probleemide pundar, milles on väga vähe õnne, eluga rahulolu, rõõmu, armastust, hellust, sõprust jms inimlikku.
Kui vaadata filme, siis reeglina on nii-öelda ilusad linateosed sellised, kus inimesed otsivad armastust ja püüdlevad kogu elu selle poole, ent nautida saavad seda pigem viivu kui igaviku. Olud, surm jms sellised lahutajad eemaldavad meid lubamatult sageli neist, keda me tõeliselt armastame. Kahjuks.
Me võime öelda, et see on ju ainult film, kuid enamik linateoseid on elust maha kirjutatud ning sageli tõsielulised. Elu võib vahel olla filmist karmimgi. Õnne puudus, selle märkamise ja tajumise oskamatus teevad meist rahulolematud ja stressis kodanikud, kes ei taha ega oska oma kaaslasi innustada, tunnustada ja armastada.
Tähtpäevi tuleb tähistada. Mina püüan lilli koju tuua nii tihti, et need oleksid kogu aeg vaasis värsked. Ma olen märganud, et teiste inimeste rõõmustamine muudab mind ennastki rõõmsamaks. Pigem annan restoranis suurema jootraha, kui jätan andmata. Kerjajale, kes küsib kaks krooni, annan sageli viis või kümme. Kui ta naeratab, on tuju kohe parem.
Naistepäeva, emadepäeva, isadepäeva ja sõbrapäeva on vaja selleks, et meile meelde tuletada, et meil on ema, isa, sõbrad, teekaaslased. Sõltumata sellest, kas me ise oma päeva leiame, on meie päev see, kui me tähistame teiste oma.

"