Janek Mäggi: infosõja võidab see, kes suudab vaenlase leeri segadusse ajada. Eesti täna kaotas

Vene hävitajate tungimisega Eesti õhuruumi sai Eesti nii BBC kui ka New York Timesi online-portaalide avalehe pealugude kangelaseks. Rahvusvaheline meedia nägi sündmuses juhtumit, mis pälvib kogu maailma kõrgendatud tähelepanu.

Eesti strateegiline kommunikatsioon keskendus aga sellele, kui ohtlikud ja nõmedad on venelased, mitte sõnumitele, kuidas eestimaalased käituma ja mida sellest järeldama peavad.

Minu BFMis ajakirjandust õppiv tütar küsis otse, et mida see tähendab ja mida me sellest järeldama peame – kui ohtlik see on?

Infosõda on masside liikumise käivitaja. Õnnestunud infooperatsioonid sisaldavad alati füüsilisi elemente. Tehakse midagi, mis võimaldab panna vaenlast mõtlema nii, et ta hävitab ennast ise.

Täiesti võimatu on uskuda, et lennukid sattusid Eesti õhuruumi juhuslikult. Veel võimatum on uskuda, et sellega ei testitud Eesti ja kogu NATO käitumist infosõjas. Eesti valitsuskommunikatsioon (pean silmas poliitilisest tasandist allpool olevat PR-masinat) on üldiselt kas hambutu ja kantseliitlik või kuri (võimalik, et poliitiliste juhtide tellimusel) – kuid mitte objektiivne ja soovitud tulemuse saavutamisele kaasaaitav.

Venelastele on Eesti maiuspala – eestlased küll karjuvad kõva häälega, et venkud on sead, pahatahtlikud jne, kuid enamasti on see tühi kõvatamine – lihtsalt meediasse paistatud jutt, millele tegusid ei järgne ega saagi järgneda.

Kaitseministeeriumis on Riigikontrolli hinnangul paras „bardakk“, riigikaitsesse suunatakse sadu miljoneid, kuid efektiivset pealehakkamist jääb väheks midagi ja kuna ameeriklased ei suvatse venelastega tüli norida, siis võivad venelased teha, mida nad parasjagu suvatsevad.

Donald Trump on küll sõnakas mees, kuid ta kipub enne rääkima, siis mõtlema ja enamasti mitte midagi tegema.

Ütleb Eestile: olgu 5% riigikaitsele olla, Eesti lööb kulpi ja tehtud! Kuid näeme, kuidas isegi siis, kui USA panustab enda meelest liiga palju, teevad venelased Ukrainas ikkagi seda, mida nad tahavad. „Mitte kunagi enam üksi!“ on ilus loosung, kuid selle sisu sulab nagu või pannil ja läheb väga kiiresti kärssama.

Eesti kommunitsioon ei tohiks keskenduda AI-laadsete ümmarguste ja odavate vastuste genereerimisele, vaid rahvale tuleks rääkida tõde nii, et ta saab aru, mis on soovitud tulemus ja kuidas selleni jõuda.

Ma ei taha uskuda, et soovitud tulemus on võit infosõjas, mille Eesti täna kaotas.

Pigem on soovitud tulemus rahu. Kui see on nii, siis vaenlase sõimamine rahu ei too. Rahuläbirääkimisi tuleb pidada vaenlastega, märkis Itzhak Rabin, ja kahjuks kõik sõjad, ka infosõjad, lõppevad rahuga.

Eesti peaks mõtlema, kuidas saavutada infosõjas inforahu, mitte kuidas verbaalsete kiljatustega ujutada üle kogu kogumaine meedia.

Valus on vaadata, kuidas noored mehed ja nende noorikud värisevad, et elu võib jääda elamata. Olukorras, kus minu hinnangul ei ole Eestit, st meid, veel maha müüdud.

Me peame võitlema selle eest, et seda mitte mingil juhul ei juhtuks.