Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Kas sina juba astusid parteisse?

507
13.12.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Kas sina juba astusid parteisse? Kummaline on praegune aeg ehk seepärast, et poliitilised vaated tekivad inimestel peaaegu alati vahetult enne valimisi. Reeglina on need olnud olemas muidugi väga pikka aega, aga suur osa poliitiliselt määratlemata inimestest, kes seda varem või hiljem on teinud või teevad, on nii-öelda kapis ja astuvad sealt välja vaid äärmisel vajadusel – näiteks riigikokku kandideerimiseks. Peaaegu iga päev tuleb teade või paar, et mõni tuntud inimene on astunud ühe või teise erakonna liikmeks. Uudises räägib ta, mida tahab Eesti jaoks ära teha. On siiraid ja kohmetunud jutte.

On nii neid, kellel on kindel soov töötada edaspidi poliitikuna, kui ka neid, kes pigem «laenavad» oma nime ja mainet poliitikutest sõpradele, kuigi tahavad ka pärast valimisi jätkata samasugust elu, nagu nad seni on elanud.

Õieti ei erine riigikogu millegi poolest teatrist, kontorist, ajalehetoimetusest või tehasest. Töö nagu töö ikka. Aga palgad on seal head – paljude teiste elualade ja ametitega võrreldes – ka lihtliikme jaoks.

Inimene, kellele pakutakse kaks korda rohkem palka, kui ta seni saab, on nõus tegema päris palju, et seda saada.

Riigi esinduskogu on kindlasti koht, kus esimest korda tööle asudes on võimalik areneda, saada uusi tuttavaid ja näha maailma suuremalt, kui see võib-olla altpoolt üles vaadates paistab.

«Juudimärgi» rinda sa saad!

Seega ei saa parteistumist inimestele kuidagi ette heita. Kuigi tõenäoliselt saavad ka nendel valimistel kõige rohkem hääli Andrus Ansip ja Edgar Savisaar, sest nad on kõige tuntumad poliitikud Eestis, on uute nägude ihalus olnud veerandile valijatest alati omane. Nii läheb ka seekord.

Kurta, et ühtegi uut parteid ei paista, ei tasu. Sest kõigis erakondades on värsket verd. Erakondliku taristu loomine on lihtsalt sedavõrd pingutusterohke, et tuleb astuda sinna, kus see juba olemas on – et saaks kindlasti sisse!

Milleks muidu oma kuuele «juudimärki» kleepida – parteilasesse/parteisse astumisse suhtutakse Eestis sageli sama halvustavalt kui Teise maailmasõja ajal juutidesse, kes pidid kandma rinnal Taaveti tähte, et neid rahva hulgas ära tuntaks. Tõnu Trubetsky pole ainus näide. Erakonnast sõltumata.

Eesti ühiskondliku elu kõige suurem õnnetus on see, et «eliidiks» loeb avalikkus esmalt poliitikuid ja seejärel tuleb tükk tühja maad, siis ka kultuuritegelasi ja sellele järgnevad ülejäänud rahvatantsuansamblid, kui parafraseerida Olari Taali. Jah.

Oled lihtsalt endine olümpiavõitja? Tööd pole, raha pole, kes sa selline oled? Parem ikka riigikogu liige! Või ärimees? Endine Hansapanga looja ja juht? Rahahunnik lihtsalt, nagu Toots Tõnissoni teretas? Parem ikka minister või linnapea!

Näitlejad-lauljad-(aja)kirjanikud, kes parajasti on kuumad, saavad samuti palju meediapinda ja neile tundub, et neid hinnatakse.

Aga ka nende tähesära aeg saab läbi ja kes suudab kogutud kapitali õigel ajal häälteks vahetada, on pääsenud naine-mees.

Kuidas saada Lennart Meriks?

Riigikokku pürgimiseks ei pea tundma valehäbi. Kuid ühiskond ei peaks suhtuma riigivalitsemisse kui ülimasse eneseteostuse võimalusse, millega saab oma riigile kasulik olla.

Et olümpiavõit või medal, suurettevõtte loomine või kolmanda sektori tegevus on alati ja ilmtingimata treeninglaager ja ettevalmistus selleks tõeliseks tähelennuks. Alati, pigem enamasti, ei ole.

Iga inimese elus on kõrghetk, millest paremat tulemust ta kunagi ei saavuta. Ühel momendil tuleb ikkagi tippspordist loobuda. Tõesti, Lennart Meri läheb ajalukku presidendina.

Kuid Jaan Kross, hoolimata aastasest riigikogu liikme ameti pidamisest (1992/1993), kirjanikuna. Seepärast, kes tahab poliitikas kätt proovida, tehku seda. Äkki on just temas peidus uus Lennart Meri. Kuid kes ei taha, ärge sundige teda selleks. Las Jaan Krossid jäävad Jaan Krossideks.

Kummaline on praegune aeg ehk seepärast, et poliitilised vaated tekivad inimestel peaaegu alati vahetult enne valimisi.

Reeglina on need olnud olemas muidugi väga pikka aega, aga suur osa poliitiliselt määratlemata inimestest, kes seda varem või hiljem on teinud või teevad, on nii-öelda kapis ja astuvad sealt välja vaid äärmisel vajadusel – näiteks riigikokku kandideerimiseks.

Eesti ühiskonnas ei ole normaalne kuuluda erakonda, kui sul seda tõeliselt vaja ei ole.

Edukaks poliitikuks (keda rahvas valib või valib jälle) ei saa muidugi mitte keegi kolme kuuga. Selleks, et Indrek Tarandit teha, on vaja elada ja töötada üle 40 aasta.

Ja reeglina ei olegi see teadlik tegevus – vaid elatud elu, mis mõnd olulist ametikohta väärib.

Vaevalt tegi Lennart Meri filme või kirjutas raamatuid selleks, et saada presidendiks. Kuid kui sa oled teinud ägedaid filme ja oled kirjutanud haaravaid raamatuid, võid sa väga hästi sobida ka presidendiks.

Seepärast ei saa kunagi öelda, et see, mis tagantjärele tundub teadlik tegevus, seda ka tegelikult oli.