Janek Mäggi koroonasõnumitest: otsitakse veenvat venelast! Et ta ütleks, mida vaja

Kas eestlane saab jutust aru üksnes seetõttu, et see on eestikeelne?

Vale on arvamus, et inimene mõtleb ja käitub nagu talle ette öeldakse või et on võimalik öelda või teha asju nii, mille järgi kogu ühiskond kohe joondub. Inimese pea on täis erinevat teavet, iga uus infokild võib tekitada võnke, kuid sugugi mitte sellise, nagu infokillu andja lootis. Inimene mõtleb ka oma peaga, kasvõi natukene. Ja mõeldud mõte võib, kuid ei pruugi olla kuldne.

Miks Ida-Virumaal ja Tallinna venekeelsemates piirkondades on viiruse levik olnud innukam kui mujal Eestis? Kas eestlased on paremini aru saanud, mida ja kuidas teha, et ennast viiruse eest kaitsta? Või ei ole riik suutnud end venelastele lihtsalt selgeks teha, jõuda nendeni? Kes on need inimesed, kelle sõna maksab Eesti venelaste jaoks?

Kindlasti Kõlvart

Minu 2014. aastast Eestis elav ukrainlannast poolõde Inga (sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, kogu varasema elu elanud Ukrainas) õpib hoolega eesti keelt, kuid tema ja tema perekonnaga suhtlen vene keeles. Küsisin Ingalt, kelle arvamus talle Eestis loeb? „Kindlasti Mihhail Kõlvarti oma, vaatan ETV+'i, Andrei Titov on mulle sümpaatne," märkis Inga.

Kuna mõjukad inimesed on eestlaste ja venelaste hulgas erinevad, võib järeldada, et erinevad on ka suhtluskanalid, sõnumid, arvamusliidrid - inimesed, kelle arvamus sunnib mõtlema ja tegutsema.

Küsisin arvamust veel mõnelt venekeelselt sõbralt. Kõlama jäi: on inimesi, kes on mõjukad mõlemas keeles, nt Arkadi Popov, Anne Veski; on neid, kelle sõna loeb nende töö tõttu, olgu poliitikud või ajakirjanikud, lisaks Titovile nt Boriss Gorski; on neid, kes on mõjukad pigem kindlas vanuserühmas, nt näitleja Eduard Toman või ettevõtja Vladimir Funtikov ning kindlasti on Vene teatril oma fluidum - Larissa Savankova, kes sai presidendilt äsja teenetemärgi; Aleksandr Ivaškevitš.

Üks tuntud venelane pani minu küsimuse peale olukorrale diagnoosi: „Me räägime vene nimest justkui ainult õige nimesilt ja pilt artikli juures paneb inimest tegutsema. See ei vasta ju tõele. Olulisem on usaldus süsteemi, mitte selle üksikesindaja vastu. Kui süsteem tervikuna ei ole kunagi eriti pingutanud, et end muukeelsetele usaldavaks, arusaadavaks, lähedaseks teha, ei ole ju ime, et nüüd ka selle süsteemi usaldusväärsed esindajad ei suuda veenda inimesi kindlal viisil käituma. Riik kui süsteem on vältinud usaldussuhete loomist venekeelse elanikkonnaga, isegi aastaid oma kõrgete esindajate sõnavõttude läbi venelasi eemale tõrjunud. Võibolla pole küsimus inimestes, vaid usaldamatuses süsteemi vastu?"

Ületagem jõed

Eesti suhtluskava peab kriisi ajal vähemalt püüdma ületada jõgesid erinevate infotubade vahel. Probleem ei ole ainult sõnumi sõnastuse veenvuses, vaid ka sõnumi verbaalse esituse ning esitaja veenvuses. Kõige suurem eripärane kogukond Eestis on muukeelsed, kellel ei pruugi olla teema sisu osas tõrkeid, kuid tõrge tuleneb sõnumist sarnaselt aru saamisega, lennult haaramisega.

Ei tasu loota, et kõik eestlased saavad eestikeelsest jutust aru. Et nad seda kuulavad. Et see neid huvitab. Et nad panevad seda tähele. Et see läheb neile korda. Avalikud sõnasõjad tõestavad, et nii see ei ole.

Muukeelse elanikkonna puhul on lisanüanss veel see, et kuna suurem osa avalikust ruumist on eestikeelne, on nende arvamusliidrite ring piiratum ning killustatum. Ka eestikeelses avalikkuses on erinvate ühiskonna gruppide arvamusliidreid, kelle arvamused on suisa vastupidised. Kuid nende paljususe tõttu on tavakodanikul oma seisukoha kujundamine lihtsam.

Kui valdav osa muukeelsetest elanikest Eestis ei saa aru, mida neilt oodatakse, näitab see ootaja keeleoskuse puudumist. Kui suur osa Eesti elanikest - sõltumata keelest ja rahvusest - ei tee seda, mida neilt oodatakse, näitab see ootaja saamatuse kõrval ka ootaja vale ootust.