Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: me vajame Õhku

628
08.11.12, Maaleht, Janek Mäggi: me vajame Õhku Ilma Estonian Airita me võib-olla päris ära ei lämbu, aga ainult soomlaste õlletuba olla kah ei taha.

Kui kaunis ja toredas riigis me elame, teame ainult meie, eestlased ise. Eesti ei ole Prantsusmaa, kus käib maailmas kõige rohkem turiste (lennukiga 75 miljonit inimest aastas), ega London või Pariis, mida lisaks idaeurooplastele ka ameeriklased ja aafriklased hääl meelel väisaksid.

Mõned maailmarekordid meil muidugi on – Eestis müüakse maailmas kõige rohkem õlut (ka tšehhidele panime oma 86 liitriga näo peale aastas ära) ning alkoholi üldse (118 liitrit inimese kohta) – sellised paljastavad andmed avaldas äsja Economisti majandusfaktide aastaraamat. Arvud ei näita muidugi ainult seda, et oleme suurim joodikrahvas maailmas, vaid ka seda, et Eestisse on põhjust külla tulla küll – pidu panema.

Reisimine harib

Sellisel taustal, kus meie peamine uhkus on võõrkeelsete inimeste jaoks ehitatud ja aastasadu nende kasutuses olnud Tallinna vanalinn, kus veel enne Teist maailmasõda andis eestlase lõhna otsida ja pärast sõda ei sobinud seltsimeesteks ümber reastunud punaverelistel säärase ajalooga kohas õitseda, on justkui õhku lastud Eesti Õhk ehk Estonian Air üks väheseid uksi välismaiste rahakottide raudade vahele.

Reisimine harib ning aitab maailmast palju paremini aru saada. See, et me ei vaja üksnes välismaiseid turiste, vaid võiksime ka ise rohkem turistid olla, on iseenesestmõistetav. Kuigi eriti Tallinna äride jaoks on 300 kruiisilaeva, mis suvel paari kuu jooksul Tallinna kilukarbivaadet “risustavad”, samuti elu ja surma küsimus.

Eesti ei muutu kunagi maailma esmaseks tõmbekeskuseks, kus sünnivad suured ärid. Mõni sirtsuke võib tekkida, kuid ka Nokia vabalanguse märkimisväärse põhjusena nägid maailma tippanalüütikud peakontori asumist pärapõrgus – Soomes, kus Nokia oligi kümmekond aastat kogu riigi ainuke tõsiseltvõetav idee ja mõte, mida maailmale pakkuda. Eestil pole midagi sellist kunagi olnud – ning 99,99% tõenäosusega ka ei tule.

Kui me aga julgeme endale peeglisse vaadates aru anda, kes me tegelikult oleme, mõistame küllap kiiresti, et peame elus püsimiseks tegema mitu korda suuremaid pingutusi kui need rahvad, kes elavad kliimas, kus ei ole vaja kunagi isegi tuba kütta, et hing sees püsiks.

Logistika ja taristu

Meil on vaja õhku hingamiseks, õhku lendamiseks ning küllap ka Eesti Õhku, et jõuda täpselt sinna, kuhu meil on vaja ning tuua siia täpselt neid, keda meil on vaja. Euroopa ärijuhtide hulgas läbi viidud uuringud on näidanud, et logistika ja taristu on esikohal, miks ühte või teise riiki investeeringuid teha. Soodne maksukeskkond on alles neljandal kohal (seda meil muidugi samuti pole).

Võib ju sõimata Juhan Partsi, Erkki Raasukest ja Tero Taskilat, et nad ei ole kamba peale suutnud kõiki neid kaikaid ja linde, mis Estonian Airi propelleritese on lennanud, kinni püüda, kuid tegelikult on küsimus muus. Meie tahtes olla paremad, kui me tegelikult olude (asukoht, ajalugu, rahvaarv jne) tõttu oleme.

Me vajama õhku ja Õhku. Mõistlikult, aga enda oma. Ilma Estonian Airita me võib-olla päris ära ei lämbu, aga ainult soomlaste õlletuba olla kah ei taha. Või mis?