Janek Mäggi nõu: tõstke käibemaksu, kui riigi kuludega ei viitsi tegeleda

Kui valitsus on laisk ning kulude poolega tegeleda ei viitsi, siis on kõige targem tõsta neid makse, mis annavad eelarvesse kõige suurema osa, kirjutab suhtekorraldaja ja endine riigihalduse minister Janek Mäggi vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Äripäev tsiteeris peaminister Kaja Kallast: "Peame tegema suuri reforme, et riiki sellisel kujul üleval pidada," ning küsis, et mis nõu Kaja Kallasele anda, milliseid reforme Eesti vajab. Kuigi reformid on reeglina kallid ja tühja sahmivad asendustegevused, mille tulemus ei pruugi olla plussmärgiga – haldusreformi tulemusena on mõnes vallas rohkem osavaldu kui enne oli valdu –, tuleb riigivalitsemist ja riiki ennast timmida kogu aeg, et ta püsiks vormis. Aeg-ajalt ja mõnes valdkonnas on hoogtöö ehk reform mõistlik, eriti kui ootamatud olud on riiki märkimisväärselt räsinud.

Võtsin ette Riigi Teatajas avaldatud 2023. aasta riigieelarve seaduse ning sirvisin läbi riigieelarve 506-leheküljelise seletuskirja. Tulemuseks sain, et kui valitsus neli aastat rahulikult peenhäälestada ei taha – mis ei ole üldse halb variant, et kodanikke ja ettevõtjaid ülearu mitte segada –, siis tuleb valitsusel ette võtta kaks reformi: tulureform ja sotsiaalreform.
Valitsus saab riiki juhtida ainult eelarve kaudu. Korjad maksu, on raha, ei korja maksu, raha ei ole. Annad teatrile raha, ta teeb teatrit, ei anna raha, ei tee.

Esimene küsimus on: kas sellisel kujul riik meid rahuldab? Olulist osa ühiskonnast ei rahulda ning lõpuni rahulolematuid ignoreerida ei tasu. Kui reformida, tuleb reformida ka riigi kuju.

Tulureform toob täpselt nii palju raha kui vaja

Riik peab endalt küsima kahte asja: 1) kas maksudega kogutav tulu on riigi mõistlikuks toimimiseks ja kodanikele teenuste pakkumiseks piisav? 2) kas maksud, mida hetkel kogutakse, kogutakse õiglaselt või tuleks koguda küll sarnane summa, aga teiste asjade eest – näiteks konkreetselt neilt, kes sõidavad autoga, omavad vara vms.

Nõustun, et praegu on peamine probleem selles, et riigi kulud ei kata tulusid ning nende tasakaalu viimiseks on vaja kas tõsta õigeid makse õiglaselt või vähem kulutada. Kui valitsus on laisk ja kulude poolega tegeleda ei viitsi, on kõige targem tõsta neid makse, mis annavad eelarvesse kõige suurema osa.

Sotsiaalmaks moodustab riigi maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete kogutulust, mis on 12,9 miljardit eurot, kõige suurema osa ehk 4,6 miljardit. Sotsiaalmaksu tõstmine 10% võrra annab 460 miljonit, kuid see ei lahendaks puudujääki, kuna tuleks anda kohe edasi neile, kelle jaoks seda kogutakse.

Kasulikum on tõsta käibemaksu, mis toob sellel aastal riigieelarvesse 3,8 miljardit eurot. Kui tõsta käibemaksu 20% ehk 4% võrra, laekuks eelarvesse 760 miljonit eurot rohkem. Kas käibemaks on 20% või 24%, ei ole elanikkonnale suur vahe. Hea oleks see muutus ka seepärast, et ei aja ühtegi konkreetset sotsiaalset gruppi närvi, vaid ärritab ühiskonda ühtlaselt ja pingeid on vähem.

Kolmas maksugrupp, mille kasvatamisel oleks sobiv mõju riigieelarve tuludele, on nii füüsilise kui juriidilise isiku tulumaks.
Füüsilised isikud maksavad sellel aastal 2,3 miljardit, juriidilised 0,6 miljardit, kokku 2,9 miljardit eurot. Füüsiliste isikute tulumaksu võiks tõsta samuti 20% ehk 24%ni, mis on vähem kui kunagine 26%. See annaks 460 miljonit eurot aastas.

Ettevõtte tulumaksu taastamine (firmasse jäävalt kasumilt) aitaks samuti hüppeliselt tulusid suurendada, kuigi seal on risk, et kasumid jäävad väiksemaks, kui oodati. Seal on numbri prognoosimine keerulisem, kuid magusat tulu saaks sealtki.

Ülejäänud tuluread on riigi jaoks juba niivõrd väiksed, et nendega saab ainult suunata inimeste käitumist, mitte teenida lisamiljardit. Näiteks kõik aktsiisid kokku toovad riigieelarvesse miljardi ning poole sellest kütuseaktsiis.

Igal juhul, kui riik kärpida ei taha, on tulude kasvatamine suurtel tuluridadel lihtne ja loogiline. 10 miljoni kaupa miljardit ei kogu, kuigi raiskamise vältimiseks tuleb lugeda ka sente. Kui kombineerida käibemaksu ja nii füüsilise kui juriidilise isiku tulumaksu tõusu, on lahendus loogiline ja ühiskond võtab selle vastu.

Sotsiaalreform on maksutõusudeta vältimatu

Riigieelarve kõige suurem kulutaja on sotsiaalministeeriumi valitsemisala. 7,9 miljardit eurot on pool riigi kõigist kuludest sellel aastal. Sellest omakorda on lõviosa sotsiaaltoetused, mis kokku on 3,9 miljardit, sellest omakorda 2,6 miljardit on pensionid. Alustada tuleb sealt, kuhu kõige rohkem kulub, kus on lihtne võita.

Sotsiaalreformis, kui tahame eelarvetasakaalu ja kulusid ilma makse tõstmata kärpida, tuleb olulisel määral kasvatada inimeste omaosalust riigi pakutavate teenuste tarbimisel. Lähtepunkt võiks olla: haigus ja vandus on eelkõige haige ja vana inimese mure, igaüks vastutab enda ja kui soovib, siis ka oma perekonna saatuse eest ise, ning näiliselt tasuta asjad tuleb kinni maksta neil endil, kes ei suuda püsida terved või pole enam noored. Kui seda põhimõtet rakendada, on miljardi leidmine lihtne – vastasel juhul on kõik puudu ja seda kuskilt võtta ei ole ning ainus tee on maksutõus.

Riik aitab, aga inimene vastutab ja peab ka ise maksma. Riik on seda põhimõtet varem järginud, kuid ei ole olnud selles järjepidev.
Kogumispension on üks näide, mille maksed riigieelarvest moodustavad sellel aastal 495,7 miljonit eurot, mis on suurusjärgus pool kaitse-eelarvest. Riigil on sellise summa panustamine ebamõistlik, kuna koroona-, energia- ja julgeolekukriise tuleb tulevikus kindlasti veel ning pensionikontodel seni kopitanud raha ei kasva. 465,6 mln eurot peretoetusi ja 375,1 mln eurot vanemahüvitist, kokku 870,7 miljonit, on proportsionaalselt teiste kuludega võrreldes laristamine.

Peamise osa edasiantavatest maksudest moodustavad Eesti haigekassale sotsiaalmaksust suunatav 1,8 miljardit eurot, mida on samuti väga palju. Siiski näitas koroonakriis, et meditsiinisüsteemi on pigem raha juurde vaja, mitte ei saa sealt ära võtta. Meditsiinisüsteemi sisemine tõhusus on muidugi teine teema.

Sotsiaalmaksu 10% tõus seniselt 33%-lt 36,3%-le oleks 460 lisamiljoni eest ühiskonnale vastuvõetav, kui teenus veidigi paraneks. Teenuse paranemise all pean silmas seda, et vähiravifondi "Kingitud elu" aastas kogutavad umbes 4 miljonit eurot riik innovaatiliste vähiravimite jaoks riik ei leia, aga 10 miljoni euro eest vaktsiinitoose maha kanda – no mis teha, juhtus nii!