Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Sirli Ojaste, "Sakiliste servadega udu"

127
11.05.07, Eesti Päevaleht Arkaadia, Sirli Ojaste, "Sakiliste servadega udu" Kui keegi tahab Graham Greene’i suhtes (põhjendamata) üleolekut väljendada, teatab ta Greene’i nime kuuldes „ah see grafomaanlik briti kriminulliautor” vms.

Kui keegi tahab Graham Greene’i suhtes (põhjendamata) üleolekut väljendada, teatab ta Greene’i nime kuuldes „ah see grafomaanlik briti kriminulliautor” vms. Tõesti, Greene on kirjutanud palju, kuid nii mõnelegi maailmakirjanduses klassikuks tituleeritud autorile jääb ta suurelt alla. Tõesti, ta on kirjutanud valdavalt kriminaal- ja põnevusromaane, mida kuivemad teadlased-kriitikud peavad ka teisejärguliseks ¾anriks näiteks filosoofilise või psühholoogilise romaani kõrval. Kuid taolised tiitlid ning ¾anrimääratlused ongi üldjuhul vaid teadlaste ja kriitikute katsed nähtusi kuidagi klassifitseerida. Graham Greene on aga Graham Greene.


Mis ta siis on? Esmamainitud olgu magnetiline filmilik sü¾ee: tekib tunne, et tahaks osata lugeda kiiremini, et juba ometigi teada saaks, mis edasi juhtub. See vastandub aga soovile nautida Greene’i kaunist kujunditerohket kirjeldusstiili. Nii saavadki paremad kohad kaks korda läbi loetud: esmalt kiiresti, et teada saada mis juhtus ning siis avastades, et pagan, kui hästi see kõik siin just kirjas oli – uuesti otsast, aeglaselt ja nautides. Näiteks selle asemel, et öelda lihtsalt, et peategelane Andrews ärkas pimedas kuuris, kirjutab elegantne stilist: „Aegamisi libises ta halli laialivalguvasse uttu, millel olid sakilised servad. Need kasvasid tema silme all ja moodustusid kastideks, vanadeks kohvriteks, tolmuseks koliks. Ta leidis end lamamas kotiriidehunnikul, umbses ruumis levis mullalõhn.” (lk 15).
Parimaid kirjanikke, maailmakirjanikke, klassikuid ja nende teoseid iseloomustab ajatus: nende ideed ja teosed sobituvad detailsetest aja- ja olustikukirjeldustest hoolimata igasse sajandisse, igasse aastasse. Nii ka Greene’ga; kuigi „Salakaubavedajad” on Greene’i esimene teos (mis kirjastati ja trükiti), on paeluv, kriminullilikult haarav põnevik, mis on probleemideta transformeeritav nii neljateistkümnendasse kui 21. sajandisse.


Igivana konflikt isa ja poja vahel, mis põhjustab pojas jäävaid psüühilisi kahjustusi ning paneb teda käituma kord ennastsalgavalt, kord argpükslikult, jääb alati olema. Tihti tuleb ette nii elus kui kirjanduses poegi, kes oma ise vihkavad ning soovivad nende surma, sest tunnevad end isast kehvemate ning väärtusetumatena. Samuti kiirelt algav, lõõmav ning dramaatilise lõpuga armulugu, mis justkui muudaks maailma ja inimesi paremaks – ei ole ka midagi erilist.


Eriline on aga Greene’i stiil. Mõttetu oleks seda siin kirjeldada, soovitan kõigil haarata mõne Greene’i raamatu järele. Neid on eesti keeles juba kuusteist, sealhulgas Lennart Meri tõlgitud „Meie mees Havannas” on alates 1961. aastast välja antud korduvalt ja küllap antakse veel. „Salakaubavedajad” sobib väga hästi esimeseks kokkupuuteks Greene’iga: esiteks on „Salakaubavedajad” esimene avaldatud Greene’i teos üldse ning teiseks on ta ka  teistele teostele sobilik sissejuhatus Greene’i stiili ning kolmandaks, ta just ilmus ja on poodidest kättesaadav, vastupidiselt näiteks juba Mainitud L. Meri tõlgitud romaanile, mis müüakse iga kord lõpuni läbi.


Sakiliste servadega udu on autoril hea väljendileid, et iseloomustada kogu ta loomingut. Kohati lausa psühhedeelsed kirjeldused, mille kestel kaob ära lugejagi reaalsustaju, tegelaste omast rääkimata, mõjuvadki hämuselt. Tegevusliinide ning tegelaste sakilised servad on aga see-eest vahedad kui skalpell.

Kui miski üldse häirib, siis on see lõpp: romeo-julialikult klišeelik suitsiididejada tundub olevat liiga lihtne lahendus säärastele „inimese paratamatu moraalse languse süngele, väljapääsuta kuristikule” (tsitaat viimati eesti keeles ilmunud Greene’i „Vaikne ameeriklane” eessõnast). Pettusin: Andrews tundus olevat peenem karakter – suitsiid on šabloonne.
Ei saa lõppeks jätta kiitmata ka tõlkijatööd. Tõlk kasutab vahvaid ja vähetuntud sõnu: tuiutama, nooksama, võimakas, köötserdama, köbruline, ropastama jne. Olles vaid mõne lehekülje jooksul juba mitmega silmitsi seisnud, tekib hasart, mis põnevaid sõnu veel siit võiks leida?