Janek Mäggi: "Täieline AS Eesti Vabariik! "

Tulge ikka sealt mäe otsast vahel alla ka ja saage aru, kust need kroonid, mida te oma suva järgi jagate, sinna riigikassasse tulevad.

Rein Kilgi ja Kalev Kanguri omavaheline telefonivestlus läheb kindlasti Eesti susser-vusseri klassikasse. Rein oskab kujundlikult rääkida. Kõnekeeles on ta lennukas: «A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.»

Kilk räägib eksperimendist. On tal õigus või mitte, kuid juhtum on liikuv (ja liigutav) pildike Eesti elust. Kui kõik on pätid, siis on väga raske mitte pätt olla. Kui kõik annavad altkäemaksu, siis muud viisi asju ajada nagu ei olegi. Kui tahad tulemuseni jõuda. Ja kui keegi sinilinnu (kurgid, vahvlid, metalli, aktsiad, kinnisvara) avastab, siis tuleb tõtata seda mõlema käega püüdma. Et mitte rongist maha jääda. Trend on meie sõber või vaenlane, aga teda ignoreerida ei saa. Nagu jõge ei saa teistpidi voolama panna. Kuigi – mõnikord võib ta ära kuivada (ehk trend muutub, nagu kinnisvaraga praegu).

Ema rääkis mulle, kuidas nad isaga 1977. aastal Moskvas päranduseks saadud valuutarublade eest autot (Žiguli 06 – kallis ja peen auto, selliseid Tallinnas tollal palju polnud!) ostmas käisid. Neil oli kaasas kümme Vana Tallinna pudelit ja viimase eest said nad hotelli toa. Kümme pudelit kulus ära kahe päevaga ja kõik asjad said korda. Oli selline kultuur lihtsalt.

Riigil on, mida pakkuda!

Praegu on ka. Nüüd on muidugi summad teised. Riigiametnikud tunnevad, et riik on nende oma – AS Eesti Vabariik või AS Tallinn jne. Nad pakuvad teenust ja kehtestavad hinna. Ja neil on, mida pakkuda – maid, detailplaneeringuid, siseinfot, riigihanke dokumentide sobivaks kirjutamist jne.

Ärimehed on Eesti riigi(ametnike) peale tigedad. Osa vihkab kogu seda poliitilis-ametkondlikku «eliiti», kes isegi 65 000kroonise palga juures ei suuda peret ära toita. Taevas halasta! Õhk on paks ja närviline. Asjad on kuidagi paigast ära.
 
Tigedad on ka tavalised erasektori palgatöölised, kes saavad Eesti keskmist palka ega suuda mõista, miks kursusevend või -õde, kes jõuab töö kõrvalt veel magistrantuuris või doktorantuuriski käia, rääkimata lisaotsest erasektoris, olgu need siis legaalsed või illegaalsed, saab kaks korda rohkem palka kui nemad. No ei saa aru, mille eest.

Saab seepärast, et riik võib järgmisel aastal näiteks 10 miljardiga miinusesse minna, mis seal ikka. Võtame reservidest ja kui need otsas, siis võtame võlgu. Küll erasektor selle kuidagi-kunagi kõik jälle kenasti kinni maksab. Sellise mõtte peale ei tule keegi, et võiks avaliku sektori kulu jagada kahega – mis erasektoris on juhtumas. Sest taolist kahjumit, mis riiki järgmisel aastal ootab, erafirma üle ei elaks. Ja juhatuse esimees lastaks ka kindlapeale lahti. Võib-olla isegi kogu juhatus, nagu praegu mitmes firmas on juhtunud.

Teenust on vaja, tõepoolest!

Rein Kilgil on õigus. Teenust on vaja. Aga millist teenust? Miks on nii, et riigiametitega asjaajamine on nagu hamba tagumiku kaudu väljatõmbamine? Ega siis äriinimesed niisama kellelegi raha taha tasku pista. (Enamik neist on pigem ihned.) Pistavad ikka sellepärast, et kannatus asjaajamisel on katkemas. Ootad ja ootad. Ootad ja ootad. Teed ja teed. Teed ja teed. Kuni ühel hetkel saad aru, et midagi ei juhtu niikuinii. Sest meil on teine kultuur.

Mäletan, kuidas tubli orav Kristen Michal kunagi seletas, et parteikassasse teene eest raha küsida on täitsa okei! On ikka okei või? Minu meelest on sulaselge korruptsioon. Emotsionaalne korruptsioon vähemalt.

Kas Eesti riik on Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi, Sotsiaaldemokraatide, Rahvaliidu, Roheliste või mõne muu teise toreda erakonna (ja nende palgatud ametkonna) omand? Selline börsiettevõtte laadne asi, kus aktsiad jagunevad valimistel kogutud häälte arvu järgi. Ja kasum (riigieelarve read) jagatakse erakondadele huvide järgi dividendideks. Kellele koolikatuseks, kellele hirmkalliks koolituseks, kellele lihtsalt lõbulaadseks reisiks New Yorki, kus saab tähtsate onudega veini ja konjakit juua ning mõnd säravat Broadway etendust nautida.

Millal see Vana Tallinn otsad annab?

Eesti äri- ja poliitkultuuri oleks vaja ravida. Oleks vaja, et auto saaks ostetud ka ilma kümne Vana Tallinnata. Nagu praegu autoturul juhtunud on – potentsiaalseid autoostjaid otsitakse tikutulega. Iga autoostja ei pea tooma Vana Tallinna, vaid saab ostu korral teise auto kauba peale!

Minu arvates oleks täiesti normaalne, kui detailplaneeringud saavad kehtestatud piltlikult öeldes 24 tunni jooksul. Innukalt. Et riigiametnikud poevad nahast välja, et asjad areneksid kiiresti. Et poliitikud kiidaksid nt Urmas Sõõrumaad, et küll sa oled vinge kvartali sinna Rotermanni teinud!

Tulge ikka sealt mäe otsast vahel alla ka ja saage aru, kust need kroonid, mida te oma suva järgi (ennast unustamata) laiali jagate, sinna riigikassasse tulevad. Üllatus, üllatus, need ei kasvagi puu otsas!

Neid kroone genereerivad ärimehed ja tavalised tublid erasektori töömesilased, kes tahavad teenust oma maksude eest, aga ei saa seda alati. Peavad ikka jälle Vana Tallinna välja otsima. Sest kui ei otsi, jääb nina ukse vahele. Tegi see Villu (Ivo ja Rein jne), mis tegi, aga teised pole targemad. Sest keskkond on selline. Kellegi karvane käis on kogu aeg pikal