Sitta kah!

Kurvameelne jutt, mida olen kuulnud mitmel pool Eestis ja ajalehestki lugenud, et seekordsetel valimistel ei ole jälle kedagi valida, ei pea paika. Neid inimesi, kes on tublid ja toredad ning soovivad valitud saada, on küll ja küll. Ühe leian kindlasti ja rohkem hääli mul pole. Minu jaoks küsimus lihtne: keda mina saan ja tahan valida?

Esmalt ei usu ma - sarnaselt Priit Hõbemäega, kes äsja Delfis kirjutas: "Vali, keda tahad, ikka saad Keskerakonna" -, et igast üksikust häälest midagi sõltub. Valimistulemus on õhus olemas sõltumata meist ning see küpsenud ja küpsetatud aastate, kuude, päevade, tundide ja sekunditega, mis on valimistele eelnenud. Täiskiirusel liikuvale rongile isegi väga healt perroonilt ei hüppa.

Igihaljas vaatemäng

Kui mina jätan oma hääle koju, võidab ikka see, kes on suutnud massid pikaajalise ja sageli ennastsalgava tööga enda kasuks häälestada. Üksik depressiivse iseloomuga valukarjatus ei muuda siin midagi. Kuigi lollide, kurjade ja kaabakate võimu tuleb tõsiselt karta. Rahval tuleb omada võimu, muidu omab võim rahvast ja teeb temaga, mida tahab.

Isiklikult leian, et eriti kohalike omavalitsuste valimistel tuleb valida inimest, keda ma hästi tunnen-tean, kelle käitumismuster on ennustatav ning kes mulle kõige rohkem meeldib - erakondlik kuuluvus on teisejärguline.

Juhuslikule inimesele mõistlik inimene oma häält ei kingi. Üksnes seepärast, et keegi suutis kogu linna või valla oma retušeeritud fotosid täis kleepida või nädalate kaupa külapoe ees voldikuid jagada, kedagi valida ei tohiks. Et hiljem mitte pettuda.

Paljud arvamusliidrid raiuvad, et eriti erakondade nimekirju piinab "nimepõud". See on natukene tõsi, kuid samas on raske eeldada, et kõigis Eesti teatrites mängib kõigis rollides Ita Ever või Evelin Võigemast. Valimised ei ole "Igihaljas vaatemäng" või "Sinu nägu kõlab tuttavalt", vaid tavaline rahvateater, kus parim sooritus on endale rahuldust ja naudingut pakkuv ning vaatajate jaoks lummav taidlus.

Kohalikku elu ei edenda mitte poliitilised suvitajad, kes oma Võrumaa suvekodust korra-paar kuus läbi lipsavad, vaid need, kes Võru- või Valgamaal iga päev elavad. Mis siis, et nõgesed on lauda kõrval räästani. Ongi õige hõng.

Tuleb ise muuta

Millegipärast tundub paljudele avalikus ruumis halajatele, et heina tehakse muruniidukiga maakamarat vähemalt korra nädalas nagu liivapaberiga siledaks nülgides. Sugugi mitte - õige maamees ja kohalik omavalitseja on peenutsejate meelest küll veidi tahumata, kuid teeb eelkõige seda, mida hädapärast vaja, et elu kestaks ja leivakäär oleks laual. Õitsemisele ja ilutsemisele ta aega ei raiska.

Suvel mööda Eestimaad ringi sõites tundus mulle, et Eesti on ilus, areneb väikeste eranditega harmooniliselt ning ka kõige kaugemates äärtes tehakse oma asja hinge ja armastusega.

Enamik kohalikke omavalitsusi on hästi hakkama saanud. Need valigem tagasi. Kes ei ole - anname uutele võimaluse. Veidi värsket ökoloogilist väetist Eestimaa tõesti vajab: "Sitta kah!" - nagu väljendas Priit Pärn oma legendaarsel karikatuuril. Mitte ükskõiksust, vaid väetist, milleks on meie hääl ja otsus. Kui midagi ei meeldi, tuleb seda ise muuta. Häälega.