Miks mees peab tahtma olla isa?

Jeesus oli oma isale tubli poeg, armastas oma isa. Ta ütles mäejutluses (Mt 6:9–10): «Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!»

Palju neid poegi ikka on, kes lähtuvad elus täielikult oma isa tahtest? Muretsevad, et nad isa tahet punktuaalselt järgiksid. Sest see on tark ja mõistlik. Pigem kipub olema ikka nii, et «vanamees» ei tea midagi! Nii väidavad ka mõned ninatargad «vanamehed» Jumala kohta Eesti ühiskonnas.

Uued põlvkonnad elavad justkui täiesti teistsugust elu kui nende eelkäijad. Üliefektiivset. Urbanistlikku. Lõtvade väärtustega elu, millesse padureligioosselt kristlik maailmakäsitlus ei mahu. Ja ometi – meil kõigil on isa vaja. Muidu ei oleks meid olemas. Meil on vaja kedagi, kes annab meile eluõiguse. Ja ta peab tahtma seda teha. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Üleannetud pojad ei rõõmusta isa, ei motiveeri isaks saama. Mõneti on isa-lapse suhe nagu poliitiku suhe valijaga: kuni sa pole tema poolt hääletanud, saad sa talle võimaluse anda või siis mitte. Kuid kui ta on võimaluse saanud, ei pruugi ta enam võimaluse andjast hoolida. Ja siis sa küsid endalt: kuidas ma teda läbi ei näinud?

Olla tubli poeg ei ole samuti lihtne. See eeldab aukartust eelkäijate ees. Sidet ja tänutunnet nendega, kes on olnud valmis salgama enda, et elu läheks edasi. Loobuma paljust – kellegi teise kasuks. Mis on õilis. Aga pole inimesele loomuomane. Vähemalt kõigile meist mitte.

Isadepäeva tähistamisele pani aluse Ameerika kodusõja veterani William Jackson Smarti tütar Sonora Smart Dodd (1882–1978), kes soovis sellega austada pärast abikaasa surma üksinda kuus last üles kasvatanud isa. Tänutundel on imeline, imettegev jõud. Enam kui saja-aastane, 1910. aastal sündinud isadepäeva tähistamise traditsioon on toonud fookusesse viljaka ja suuremeelse mehe. Isadepäeval on mees olla väga uhke.

Kuigi kõik mehed ei saa elu jooksul isaks, on see siiski meie, meeste elu mõte. Bioloogiliselt vaadeldes liigi säilitamine, emotsionaalselt kaalutledes, vanuse kasvades arusaam, et lahkumine on paratamatu, kuid nukrus on väiksem, kui selle tagajärjeks ei ole totaalne, hetkeline haihtumine.

Toomas Paul kasutas surma käsitledes hiljuti just haihtumise sõna. See tundus karmilt täpne. Nii on paljude sugulastega läinud. Mina mäletan, aga kas keegi peale minu veel? Kuid samas – kas Jumal-Poeg suutis haihtuda? Ainult kolmeks päevaks. Järelikult suudab hea poeg kesta ning selles on isaks saamise ja olemise suuremeelsus ning suurus.

Isadus on väljakutse, mille isakandidaat peab tahtma vastu võtta. Bioloogiliselt on isaks saamine lihtsam kui vaimselt. Isa «töö» juurde käivad ka kannatused, mis põhjustavad isale valu lapse valu kaudu.

Kui Jeesus oli ristil, ei saanud Jumal selle üle rõõmustada. Tee soovitud tulemuse saavutamiseks võib olla erakordselt raske. Kontemurdev. Jumal tahtis isa olla. Kuid see põhjustas talle valu ja sügavat kurvastust.

Kristlastena võime öelda ka nii: kuna Jumal tahtis isa olla ja ta isaks olemist soosib, peaksime tahtma seda ka meie. Kuid kas me alati tahame? Jättes kõrvale asjaolu, et lapsed ei ole iga kord tänumeelsed, on tahtel ka teine tahk: mis on isaks saamise ja olemise soovi ratsionaalne põhjendus? Kas ühiskondlikule survele tuleb järele anda? Miks sul lapsi ei ole? Ikka veel! Iga normaalne mees peab ju tahtma järelkasvu ning kes ei taha, ei ole normaalne?!

Inimese enda ettekujutus oma elu kulgemisest ei lange alati kokku ühiskonna tava­arusaamaga, milline see olema peaks. Ühiskond justkui nõuab isaks olemist, aga osa mehi punnib vastu. Miks? Sest ühiskond ei lähtu mitte üksikust (kodanikust), vaid üldisest (riigi huvist).

Tõsist väärtuskriisi inimese sees ei ole kaasaegne maailm suutnud enda jaoks kuidagi lahendada. Kas ma elan õigesti? Kas minu lastetu elu on ikka Jumalale meelepärane? Kas Jumal on sulgenud minu naise emaüsa, et me ei saa olla viljakad ning et meid saaks palju?

Mees peab tahtma isa olla, isegi kui ta seda ei suuda. Kirikus kutsume abielutuid ja lastetuid preestreid isadeks. Sest jumalariigis oleme kõik jumalalapsed. Siin ei ole millelgi sellisel tähtsust. Tähtis on väärtuste armastamine. Meie Jumal on väärtuste Jumal. Ta on eeskuju. Ta on Isa.