Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Saatan kannab Pradat

6.06.13, Maaleht Poliitikas muutuvad naeruväärseks kõik inimesed, kes püüavad iga hinna eest võimul olla ja kellel on tunne, et just nemad väärivad võimul olemist. Juhan Parts tegi 8. veebruaril 2005 president Arnold Rüütlile ettepaneku vabastada kaitsepolitsei info põhjal ametist välisminister Kristiina Ojuland. Korralagedus, mis Ojulandi valitsemisajal ministeeriumis jätkus, sai tõukejõuks, mille tagajärjena Juhan Partsi valitsus kukkus. Ojuland oli vassinud ka Andrus Ansipile, kes teda toona kirglikult kaitses. Poliittehnoloogia keskpärase doktorina mõistab Ojuland ka nüüd, et just tema oli see, kes Andrus Ansipist peaministri tegi. Kogemata. Lihtsalt enda tegematajätmisi kaitstes. Esmaspäev ületas aga suhtekorraldusliku fopaana Andrus Veerpalu dopingujuhtumit mäekõrguselt. Ojuland alustas oma pressikonverentsi sellega, kuidas just tema on väärikaim kandidaat erakonna esimehe (ja järgmise peaministri) kohale. Joodik on alati süüdi Imelik, et erakonna juhtkond ei olnud sellest mõttest mitte kunagi midagi kuulnud. Ma võin uskuda, et Ansip ei räägi alati ära kogu tõde, või mida ta tõeks peab. Aga Jürgen Ligi (kohati ebaviisakas) siiruses ei suuda Eesti Vabariigis vist keegi kahelda. Jõhkras valetamises saab avalikult teisi süüdistada vaid siis, kui oled oma sõnu valmis kohtus kaitsma. Kui valetaja oleks Ligi, kaebaks ma Ligi Kristiina Ojulandi asemel kindlasti ja kohe laimamise eest kohtusse. Mulje on siiski täiesti vastupidine. Kõigi Keskerakonna ärahüppajate puhul on mul alati olnud Edgar Savisaarest kahju. Jah. Sest avalik reetmine on kõige labasem kättemaks, mis ei ole üheski sõjapealikus kunagi usaldust äratanud. Nad võivad ju ülehüppajaid ära kasutada, kuid mitte kunagi lõpuni omaks võtta. Reeturitel võib olla ka oma tõde (mis Silver Meikaril ehk oli), kuid tihti on neil ka oma vale (mis Ojulandil kindlasti on), mis tõe osakaalu nulliks muudab. Kui inimene purjuspäi avarii teeb ja keegi hukkub, on ta isegi siis süüdi, kui ta eeskirjade järgi süüdi ei ole. Ojuland jäi Riigikogu liikmena politseile alkoholijoobes vahele 1997. aastal, kui tal mõõdeti 0,4promilline joove. Indrek Tarandi vallandas ta väidetavalt joomise pärast. Minu kunagine ülemus praeguses SEB pangas Ain Hanschmidt pidas kõige suuremaks kuriteoks mitte seda, et inimeste vahel tekivad lahkhelid, arusaamatused vms, vaid seda, kui keegi läheb neid avalikult klaarima. Selliseid inimesi, kes seda on teinud, ei pidanud ta võimalikuks kunagi tööle võtta. Sest muster kordub. Eelmine töökoht (või naine või mees) võib nõme, vastik ja jälk olla (antud juhul Reformierakond), aga uus on küll uus, kuid sina oled ikka seesama. Ojulandile meeldivad kallid asjad. Ja ilusad asjad. Tema oli ka see, kes võitles maksuvabade kuluhüvituste tõendamisest vabastamise eest. Et Riigikogu liige võib küll maksuvabalt õlut ja majoneesi osta – aga rahvas mitte. Piinlik oli ka siis. Andrus Ansip õppis Meikari juhtumist palju. Eelkõige seda, et probleem ei lahene enne, kui on avalikkuse jaoks lahendatud. Kui avalikkus (eelkõige küll avalikus ruumis löögile pääsenud susijad – kes on enamiku skandaalide esmased tõukejõud) nõudis Kristen Michali pead, siis tuli see talle anda. Kristiina Ojuland aga nõuab oma pead ise – kui Veerpalu pisarate järel pressikonverentsil võis jääda mulje, et võib-olla ta polegi süüdi (selles, milles teda süüdistati), siis Ojulandi puhul oli vastupidi – esmaspäeval mitme tunnustatud ajakirjanikuga rääkides jäi kõigile selge mulje – siin ei ole mingit kahtlust. 17 aastat, millele Ojuland rõhus, on selgelt liiga pikk aeg. Ansipist on Eesti rahvas justkui tüdinud vaid kaheksa aastaga. Brüssel on üldse koht, mis normaalsed inimesed soodastab. Nad saavad seal palju raha ja muutuvad üleolevaks. Võib täiesti juhtuda, et üsna pea on meil kuuest eurosaadikust vaid kaks erakonnaga seotud – Tunne Kelam ja Ivari Padar. Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast ning Indrek Tarand on juba lindpriid. Kohe on ka Kristiina Ojuland. Poliitikas muutuvad naeruväärseks kõik inimesed, kes püüavad iga hinna eest võimul olla ja kellel on tunne, et just nemad väärivad võimul olemist. Rahvas valib aga ainult ja ainult neid, kes talle meeldivad. Meeldima peab teistele Muidugi, kõik ei meeldi kõigile. Aga meeldivus on esmatähtis. Vastuhääli ei loeta. See, et Edgar Savisaar enamusele tallinlastest meeldib, on väljaspool kahtlust. See, et Indrek Tarand eelmiste europarlamendi valimiste ajal oli Eesti rahva poolt palavalt armastatud, on raudkindel. Kuid kellele meeldib Kristiina Ojuland? Valimispettus ja liikmemaksu tasumine teiste eest, et endale hääli saada, viitab justkui, et eelkõige iseendale... Avalikult ei saa keegi kedagi hukata, kui selleks ei ole avalikkuse toetust. Kohe kui avalikkus tunneb, et kellelegi tehakse liiga, asub ta nõrgema poolele. Isegi kui nõrgemal ei ole lõpuni õigus. Kristiina Ojuland on oma pea pakule pannud ise – sundides Taimi Sambliku teiste eest hääletama, makstes vanurite eest liikmemakse, skeemitades. Ostes populaarust ja meeldivust, mida tal ei olnud. Taimi Sambliku jutt tundub usutav. Ta ütles, et Kristiina Ojuland valetab. Miks? Sellepärast, et tahtis saada erakonna esimeheks või, nagu räägitakse, Siim Kallase asemel Euroopa Komisjoni liikmeks? Eesti Päevalehe juhtkiri oli tabav: pöörded reformisaagas on ootamatud nagu hittsarjas “Kuritegu”. Võib-olla Ojuland ei olegi erakonna “mõrvar”...