NÄRILISTE KOHT POLE EESTIS

Ma ei usu, et leidub palju autosõitjaid, kes pole imestanud, kuidas Eesti maanteeääri on viimase paari aastaga justkui närilised järanud. Mets läks kombinaati, tüükad jäid püsti.

Arutelu teema ei ole isegi mitte see, kas mets oli küps ja kas olekski pidanud maha võetama – kes seda täpselt ikka teab või lõpuni hinnata oskab. Jama on selles, et kole on. Torkab nõelavalt silma.

Kui rääkida kasumist 

Koledat Eestit muidugi on palju ja laiemalt. Eriti kaval on selle teadasaamiseks lubada kompuutril juhtida ennast autoga näruses novembris või mädases märtsis mööda hüljatud Kesk-Eesti keskteid, kus võsastunud mahajäetus hakkab ajudele rohkemgi kui linnalähedane (üles)haritud ahnus.

Äsja alanud looduskaitsekuu deviis on sellel aastal “Eestilt Euroopale, Euroopalt Eestile”. Püüdes positiivselt mõelda, siis mida on Eestil oma loodusega Euroopale anda? Ägedad metsad, metsikus, sood ja rabad. Rohkem siiski ilusal ajal, suvel, sest enamiku inimeste maitse ei ole nii peen, et süüa konni või austreid, rottidest rääkimata.

Eesti n-ö briljantide püsimise vastu me siin vaikselt võitleme, et majandust elavdada. Linnas pajatavad saksad miskist tehnoloogiast, mis palju raha sööb, ent vähestele sisse toob – kui rääkida kasumist.

Maal aga on lihtne, mets maha ja hing jälle sees. Kasvagu oma 3% aastas tagasi, asi seegi. Euroopa (maade kokkuostjad jms tegelased) tahab meilt saada palju, aga vastu on tal pakkuda vähe. Meil on kõike seda, mida neil enam ei ole. Pigem peame kartma, et muutume nendesuguseks.

Ma ei arva, et kõik meie looduskaitsealased piirangud väga mõistlikud on. Meil on rannajoont küll, võib-olla võivad inimesed mere äärde rohkem ehitada, kui me lubame? Ehitatakse praegugi, trikitades ja nipitades, kuigi tahaks ausalt. Me kaitseme ennast, aga jääme alla. Võib-olla võiks siiski lubada rohkem, kui me seda praegu teeme, ja eeldada, et inimesed on mõistlikud? See vist on vale eeldus…

Sellest, kui vinge maa on Eesti, saab paremini aru, kui siin võimalikult palju reisida. Nuusutada Vilsandi või Prangli, Karksi-Nuia või Kohtla-Järve, Puka või Piirsalu hõngu. See on aromaatne justkui hommikukohv, mida ei pea jooma kiirustades. Vaadata mitte ainult neid kõige ilusamaid kohti (aga ka neid), vaid teisigi, näritud kohti, mis nagu haiged hambad valutavad. See, et me üldse Eestimaa pärast valu tunneme, on lootustandvalt võimas. Me seisame tema pärast.

Loodus vs. inimene

Nõukogude ajal oli kõige kummalise kõrval ka palju edasiviivat. Näiteks igasugu toredad päevad. Võtame või looduskaitsepäev ja hiljem -kuu, mis juhib tähelepanu sellele, et me ei tohiks oma lähedaste kõrval haiget teha ka oma kodumaale ja isamaale.

Propaganda roll asjade väärtuse tekkimisel on hindamatu. Isegi kui “Teeme ära!” oleks reaalse tulemuse mõttes kasutu (mida on väidetud), on tema roll hindamatu Eesti ilusaks rääkimisel. Pesed näo puhtaks ja oled kohe armsam.

Võib-olla me ei peaks nii palju kaklema, milline nõges või naat tuleb looduskaitse alla võtta ning millisele põllule ei sobi väetiseks isegi mitte sõnnik. Rahuneme natukene maha. Euroopa ei vaja hüsteeriat, seda on seal küll.

Otsiks õige elegantsemat tasakaalu inimese heaolu ja looduse vahel – sest loodusel on meistki kasu, me ei lase tal koledaks muutuda, võsastuda, tühistuda.