Janek Mäggi: "Pensionärid ja eliitlapsed"

Riiklik sund töötada surmani ilma pehmema alternatiivita on halb.

Ühest küljest oleme mures eestimaalaste, eriti meeste lühikese keskmise eluea pärast. Teisest küljest tahame tõsta pensioniiga 67. eluaastani. Me tahame, et inimesed elaksid vanaks. Aga vanad inimesed meile korda ei lähe – sest nad on haiged, töövõimetud ja ühiskonnale koormaks.
Musta huumorina võiks välja pakkuda lihtsa lahenduse – kehtestame pensionile ülempiiri. Näiteks alates 80. eluaastast enam riik pensioni ei maksa – siis tuleb igaühel ise vaadata, kuidas ta hakkama saab.
Eestis on eksitud mitme olulise printsiibi vastu. Esiteks – tähtis ei ole mitte see, kui suur pension on, vaid see, kui kaua seda on võimalik saada. Mida varem, seda parem. Inimese töövõime(kus) hakkab vähenema juba 40. eluaastates, ning 50. aastates oma eluaegsest ametist koondatud heal spetsialistikohal töötanud inimene tunneb end kasutu ja mõttetuna. Ja väärikat uut tööd ei leia.
Hiljuti avaldatud uuring näitas, et viimased tööaastad on pensionieelikutele suur stress, kuid esimesed kümme pensioniaastat jälle õnn ja rõõm. Sest paraku on enamik inimesi sunnitud tööl käima ka kõrges eas – et elu ei oleks liiga närb –, kuigi tegelikult tahaks juba ammu puhata. Riiklik sund töötada surmani ilma pehmema alternatiivita on halb.

Ela ja sure ühekorraga?!

Mis võiks siis olla lahendus? Riigi leib olgu peenike, aga pikk. Pensionisüsteem on ju meilgi ehitatud kolmele sambale, mille põhimõte on õige. Riik hoiab esimese sambaga hinge sees. Mina ja riik koos kogume aita veidi talvemoose ka. Ning kolmas – tegelikult saan ka ise päris palju oma asju sättida nii, et kõik rasv, mis elu jooksul tekib, ära ei põle.
Vahepealne pensioniralli oli lihtsalt ülemäära hoogne mitte pensionäridest hoolimise, vaid 350 000 hääle pärast, mida pensionärid said anda. Poliitikud käituvad pensionäridega nagu lastega – meelitavad ja hirmutavad.
Pensionärid peaks ühekorraga elama võimalikult kaua, et pikendada meie keskmist eluiga, ning teisest küljest surema ruttu ära, et nad ei oleks ühiskonnale koormaks… Üldse on Eesti Vabariigi suur häda see, et kohalike poliitikute meelest on siin kohta ainult geneetiliselt heade tõuomadustega inimestel. Eliidil. Ei hoolita siin mitte lastest ja vanuritest, vaid eliidi lastest ja eliiti kuulunud-kuuluvatest vanuritest. Ja eliit tähendab seejuures neid, kellel on olnud õnne ja nahhaalsust pääseda pumba juurde.
Poetasin kogemata eelmisel nädalal mõtte, et vanemapalk võiks olla võrdne kõigile lastele. Kuna mina olen tavalisest talupojaperekonnast pärit, tundub mulle, et kõigil võiks olla sünnihetkel võrdsed võimalused. Tagasisidet tuli palju, millest markantseim, et siis hakkavad narkarid ja joodikud raha pärast sigima!
Tegelikult on ju nii, et kes sigib 10 000 krooni pärast kuus, sigib ka 2000 krooni pärast. Ja seda keemiat, mis ühiskonnas suurema emapalga pärast käib, on häbi vaadata. Kombinatsioonid on säravad – just n.-ö. eliidi hulgas.
Muidugi võib rääkida panusest. Aga kui minu naine ei tööta (õpib näiteks), aga mina (lapse isa) maksan makse rohkem kui maksimaalse vanemapalga vääriliselt, siis esimesel kuuel kuul saaks abikaasa ikka miinimumi.

Laps on ema ainuomand?

Praegune süsteem panust täilikult ei arvesta. Ta on ehitatud selliselt, et laps on ema oma (isa panus ei loe esimesel kuuel kuul midagi) ning eelistatud on hea geneetilise koodiga ja ühiskonnas edasi jõudnud naiste lapsed.
Samas on väga paljud palju korda saatnud inimesed pärit ka lihtsatest talupojaperekondadest. Ja paljud edukate vanemate lapsed on suutnud vanemate vara maha laristada. Lapsel ja lapsel pole vahet. Isegi haridusel pole suurt vahet – ka eliitkoolidest tuleb lurjuseid ja tavakoolidest tähti. Isikuomadused määravad rohkem ja neid ei saa osta.
Sama eliidikultuse väljendus on meie igasugused eripensionid. Mul ei ole kahju, kui aastaid nelja või rohkemat Eesti keskmist palka saanud riigikogu liige naudib sama prisket eripensioni. Kuid see, kuidas ta mõtleb talle usaldatud raha ühiskonnas ümberjagamisest, meenutab mulle paljudel juhtudel parun von Üxkülli, kes käsitles juba vaba linnakodanikku oma ärakaranud orjana. Vahepeal oleks ikka vaja lossist alla tulla ja vaadata, et me ei ela mitte aastal 1535, vaid 2009. Küsimus ei ole maailmavaates, vaid kõigist oma kodanikest õiglases hoolimises.