Nils Niitra: KOHTUTÄITURITEL PUUDUB MORAAL? Nils Niitra: küsisin, kas teil kahju ei hakka? Vastas, et ise on süüdi!

Ühe käega raskustesse sattunud inimeste vara müüvad ning teisega oksjonitelt võlglaste kodusid kokku ostvad kohtutäiturid on hoolimata oma muljetavaldavast kinnisvaraportfellist Eesti ühiskonna moraalne põhjakiht.

2009. aasta masu, üks Tartu kohtutäitur on mind ajakirjanikuna kaasa võtnud täitmisteate ettelugemisele. Annelinna kesklinna poolses servas asub üks vanaldane puumaja, mille ühes korteripugerikus võtab meid vastu väikest kasvu mees. Tema ühtaegu nukrast ja segaduses pilgust võib välja lugeda, et ta aimab üksnes ähmaselt, mis temaga nüüd saama hakkab. Mees istub tugitooli ja vaatab alt üles keset tuba seisvale täiturile, kes hakkab kuival toonil ette lugema juriidikast ja kantseliidist kubisevat teksti, mille sisuks on fakt, et mees jääb oma kodust ilma. Selgub, et tema poeg oli buumi ajal hakanud kõvaks ehitusärimeheks ja ehitanud endale kuhugi linnaserva ka uhke maja, mille lisatagatiseks läks hüpoteegi alla isa korter. Ja nüüd siis on pankrot ja kõik läheb müüki.

Tagasiteel, istudes täituri hõbedase Lexuse kõrvalistmel, uurin ääriveeri, kas tal sellest mehest kahju ka on? Ei ole! Ise on süüdi, et vara niimoodi pantis! Olen vestelnud kohtutäiturite ametist ühe endise kohtutäituriga, kes loobus, sest talle käis see psüühikale. Too mees mainis, et tegemist on inimest kalestava ametiga, mida paljud ei suuda pidada. Seal ei saa võlglasele kaasa tunda, tema ja enda vahele tuleb ehitada mõtteline sein. Võlglane pole mitte inimene, vaid justnimelt võlglane.

Olin enne Õhtulehest lahkumist praeguse kohtutäituritest kõneleva lugude sarja tegemise alguse juures. Kõigepealt muidugi tabas mind kinnistusraamatus sorides šokk, kui palju vara on kohtutäiturid ja nende lähedased oksjonitelt kokku ahnitsenud. Seejärel hakkasin otsima inimesi, kelle vara nad on müünud ja selgusid tõsiasjad, mis annavad täiturite karistamatusele üksnes hoogu juurde. Valdav osa neist inimestest on orbiidilt kadunud, nad pole leitavad. Osa on ära surnud, teine osa võib-olla lihtsalt lootusetult alla käinud ning kolmas hoiab väga madalat profiili.

Teiseks – need, kellega jutule sain, on saanud toimunust eluaegse trauma. Mõni hakkas uskuma reptiilide ja juutide vandenõud, sellal kui teine püüab lihtsalt kuidagi eluga edasi minna. Kolmandaks on näha, et nad on püüdnud toimunut unustada – täitemenetluse ja sageli järgnenud eraisiku pankroti käigus on nende inimväärikus saanud tõsiselt kannatada. Nad kinnitavad, et täiturid käitusid nendega halvasti ja üleolevalt. Alateadvus ütleb neile – püüa unustada! Ja seetõttu ei ole neil tihti ka täitemenetluse ajast mingeid dokumente säilitatud. Nad ei suuda enam oma lugu tõestada. On näha, et vähemasti mingis menetluse faasis on nad lihtsalt pea liiva alla peitnud ning lasknud asjadel minna.

Olen nõus, et suur osa võlgnikest ongi kaabakad, kes oma laenuandjaid jõhkralt „üle lasevad“. Kaabakaga tulebki vastavalt käituda. Aga vähemalt sama suur osa sattus lihtsalt ühel või teisel moel elu hammasrataste vahele. Küllap on ka kohtutäiturite hulgas siiski mõned empaatilised inimesed, kes püüavad võlgnikust vähemasti vaimselt mitte üle sõita, isegi kui nad peavad nende vara maha müüma.

Üldiselt aga on kohtutäiturid Eesti juristkonna põhjakiht ja seda mitte oskuste, vaid ainuüksi ameti iseloomu enda tõttu. Jah, keegi peab ka sellist tööd tegema, aga selleks peab olema teatud inimtüüp. Ma ei kujuta ette end sellise inimtüübi esindajaga samas seltskonnas istumas ja sundimatult lobisemas.

Inimtüüpi iseloomustab arusaam, et võlgnik on ise kõiges süüdi. Neis ei tekita mingit tülgastust müüa oksjonitel võlglaste vara ning samaaegselt kinnistuid raisakotkana teistelt enampakkumistelt kokku osta. Kuna nad on juristid, siis on enamasti kõik JOKK, ka Õhtulehe lugudes püüavad nad näidata, et kõik toimus seaduste lubatavuse piires. Neile ei paista seejuures valmistavat mingit peavalu kirja panemata seadused ehk moraal ja eetika. Riigi võimalused täitureid rikkumiste eest karistada on seni olnud reeglina üsna hambutud.

Kohtutäiturite tegevus on juba palju aastaid riivanud ühiskonna õiglustunnet, meediamajadesse laekub pidevalt kaebusi selle üle, kuidas nad võlgnikke kohtlevad. Nad toodavad meie ühiskonda juurde kibestunud inimesi ja sellised on toonud lõpuks mitmel pool maailmas võimule uue aja diktaatorid.

Aulik justiitsminister ja ministeeriumi ametnikud – pange sellele seltskonnale päitsed pähe! Kohtutäiturite ja nende lähikondsete firmade osalemine võlglaste vara oksjonitel tuleks seadusega kategooriliselt keelata, karistuseks kohene ametist tagandamine! Seda ka siis, kui tegu on teise täituri oksjoniga. Neil on kõik võimalused kasutada valdkonna siseinfot ning omi teadmisi ning arvestades valdava osa väärtusmaailma teevad nad seda kõhklematult.

Ja veel – kohtutäiturid peavad saama lõputult psühholoogilisi ja kõikvõimalikke muid koolitusi mõistmaks, et ka võlglane on alati eelkõige inimene! Ja kui see ükskord selgeks saab, vastab ühiskond täituritele samaga.