Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Vabadust ei piira maskid, vaid õiguste loovutamine

Aasta algul on tavaks kokkuvõtteid teha ja sihte seada. Viiruseaasta muutis paljut ning tulevik on ebakindel. Segastel aegadel hakkavad libisema need väärtused, mis alles äsja olid täiesti enesestmõistetavad.

Näib, et jätsime selja taha Suure Ootamise Aasta. Oodati pööret paremusele, vabaduste ja võimaluste taastumist, mingit kergendust. Seda sügavat hingetõmmet, et phuhh, nüüd on lõpuks möödas! Parema homse ootus hoiab inimest käimas ka siis, kui muidu suurt põhjust pole.

Teisest küljest on oht, et ootama võib jäädagi. Mingit väljastpoolt tulevat lahendust. Et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab midagi või et midagi juhtub ning küll siis läheb paremaks. Me isegi enam ei märka, kuidas tasapisi hangub nii iseeneses kui ühiskonnas hoiak, et elu on kellegi teise teha ja inimene ise enam ei vastutagi.

Lapsena kõndisin kord vanatädi käekõrval poodi. Tee oli kaetud lompidega. Vanatädi riivas kogemata ühe loigu serva ja mina noomisin oma lapsetarkusega, et loikudesse ei tohi astuda, sest nii oli mulle öeldud.

«Miks?» küsis vanatädi keset teed ootamatult seisma jäädes. Ma ei osanud vastata. Miks ei tohi porilompidesse astuda?

Siis pööras mu armas vanatädi sõna lausumata ümber, läks lombi juurde ja hüppas selles tükk aega üles-alla, nii et vesi tillukeste vikerkaartena laiali pritsis. Tal oli väga lõbus ning mina sain õppetunni kogu eluks.

Iga keelu, käsu, reegli või piirangu puhul, mis võtab meilt ära raasukesegi rõõmu ja vabadust, tuleb küsida «Miks?». Vahel selgub vastusest, et piirang on mõistlik ja vajalik, mis muudab selle järgimise vastuvõetavaks, koguni lihtsaks. Väga sageli on aga keelud keelamiseks, käsud käskimiseks ja piirangud piiramiseks, ilma et neil muud mõistlikku eesmärki oleks.

Nagu Jaak Jõerüüt hiljuti Eesti Ekspressis kirjutas, on iseenda õigustest mittemõtlemine ja nende kaitseks mittetegutsemine hiiliv nähtus, see ei plahvata nagu aatompomm, see tuleb vaikselt nagu varas. «Sa kas mõtled, mida ja miks sa teed, või ei mõtle. Sa kas mõtled järele, mis on su õigused ja mida sinult nõutakse või allud pimesi ning tuimalt korraldustele ja annad õigusriigi käest.»

Valikute ja otsuste tegemine, millised raamid omaks võtta ja millised mitte, milliseid põhjendusi uskuda ja millised kõrvale heita, on aina keerulisem. Iga tõe, keelu või käsu usaldusväärsuse kinnitamiseks, aga soovi korral ka ümber lükkamiseks leidub lõputult arvamusi ja hinnanguid. Veel hiljuti levis libauudis, kuidas Valga haigla perearstid on keeldunud koroona vastu vaktsineerimisest. Inimesed uskusid seda ja levitasid tõe pähe valet.

Seetõttu vajame küsimustes, mis inimeste elu vahetult mõjutavad, ühiskondlikku kokkulepet. Näiteks oleme kokku leppinud kanda avalikus kohas maske, ehkki paljud on vaidlustanud selle meetme tõhususe. Ometi võttis enamik inimesi korralduse omaks, sest kuna leidub piisavalt arukaid arvamusi, et maskidest on viiruse leviku piiramisel abi, siis miks mitte neid kanda. Tükki see küljest ei võta.

Igasuguse toimiva kokkuleppe alus on usaldus. Peame saama usaldada, et valitsuse otsused, kuitahes ebamugavad need ka poleks, on meie huvides. Kui usaldus kaob, loobutakse reeglite järgimisest ja minnakse piltlikult öeldes kambakesi poriloiku hüppama. Nägime seda mullu mais, kui valitsuse otsus eriolukorda pikendada tundus mõistetamatu ning inimesed loobusid kehtestatud piirangute järgimisest.

Samasugust vastuseisu tekitas valitsuse pühade-eelne otsus koolilapsed uuesti distantsõppele saata, keelata huvitegevus ning sulgeda spordiklubid, samas kui kõrtsid ja kirikud jäid suuremas osas Eestis avatuks. Kui keelud-käsud on ebaproportsionaalsed või läbipaistvalt valikulised, ei suudeta neid enam tõsiselt võtta. Ega ka käskijaid-keelajaid.

Lõpuks otsustab igaüks ise, kuidas korraldada oma isiklik elu ja tegutseda ühiskonna liikmena koosluses teistega. Ning tugineb seejuures oma tõetunnetusele, sisemisele veendumusele, usule ja usaldusele. Kirjanik Leelo Tungal kirjutas kord: «Uskuma peab headusesse, tarkusesse, teadusesse…» Ilmselt on see parim elujuhis, mis meil täna võtta on.