Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Vallapiiride liitmine pole veel reform

Haldusreform tõi mitmes paigas kaasa poliitiliselt ebastabiilseid omavalitsusi, mis ääremaastumise süvenedes ühest valimistsüklist teise iseenese peiesid peavad, kadunukese kirstu kohal kakeldes, räusates ja üksteise viimaste viisakate pintsakute taskuid tühjaks varastades. Konflikt oli reformi sisse kirjutatud ja vältimatu.

Haldusreformi eesmärk oli õige ja õilis – omavalitsuste suutlikkuse kasv. Suuresti see ka saavutati: valdade haldussuutlikkus on kasvanud, ametnikkond professionaalsem ning arendustegevus mahukam.

Tõeliselt tõhusate omavalitsuste tekkeks oleks territoriaalse reformiga pidanud kaasas käima sisuline ja poliitiline reform, aga seda ei juhtunud. 2017. aastal moodustatud omavalitsuste volikogudesse valiti üldiselt endiste väikevaldade volikogude liikmeid, kes võtsid ühise suure laua taha kaasa vanad vaated, arusaamad, huvid ja väärtused ning igaüks erineva maailmapildi. Konflikt oli vältimatu.

Uued vallad loodi põhimõttel «Milles suudame täna kokku leppida?», mitte põhimõttel «Millega suudame pikas perspektiivis elada?», ning pika vaate puudumine maksab end kätte juba praegu. Mitmel pool tunduvad haldusreformiga tekkinud uued moodustised tänini harjumatud ja ebaloogilised ning inimesed ei suuda neid omaks võtta.

Kurioossematest näidetest võiks tuua Pärnu linna, mis ulatub Manija saarest Tõstamaani. Meenub ka ühe Tartu linnaametniku haldusreformijärgne hämming, et neil tuleb nüüd hajaasustuse programmi taotlusi menetleda, sest Tartuga liideti Tähtvere vald.

Tekkinud valdade territooriumid ei arvesta kogukondlikke, kultuurilisi ja elanike identiteedi ehk enesemääramise piire. Pelgalt ühistele piiridele rajanev liitumislepe võis veel kuidagi toimida, kuni jätkus ühinemisraha, mida eri piirkondadesse pumbata, aga mitte kauem. Rahakoti tühjenemiseni leidus ehk pisut ka koostöötahet, aga mis otsas, see otsas.

Lõuna-Eesti Postimehe ajakirjanik Arved Breidaks viitas hiljutises arvamusloos, et ehk võiks suuremad tülitsejad uuesti lahutada. Vägisi armsaks ei tee ning juba on esimesed kohalikud poliitikud jõudnud samale tõdemusele, laua tagant tõusnud ja taandunud. Pidu läks käest ära, nüüd tahaks koju tagasi. Paraku pole haldusreformieelsesse aega tagasiminek kuidagi võimalik. Reformiga tuleb minna edasi ja probleemid lahendada.

Kõige suurem probleem on omavalitsuste vaesumine. Praeguse rahastamismudeli juures jäävad kõik Eesti piirkonnad peale Tallinna, Tartu ja nende lähiümbruse aasta-aastalt vaesemaks. Omavalitsused ei suuda enam vajalikul määral investeerida ja halveneb teenuste kvaliteet. Elanikud rändavad parema elu otsingul välja, mis omakorda toob kaasa maksude laekumise vähenemise ja veel suurema vaesumise. Hädavajalikku rahakotireformi ei saa omavalitsused ise kuidagi ellu viia, seda peab tegema riik.

Teisena jäi piiride kokku lükkamisel tegemata omavalitsuste sisuline ehk teenuste reform. Kuigi küsimust arutati, ei ole jõutud ühisele arusaamale, milliseid teenuseid peaks pakkuma riik ja milliseid omavalitsus. Praegu käib teenuste reform umbes nii, et riik püüab teatud teenuseid omavalitsustele delegeerida (näiteks teedevõrku), mida nood omakorda ei taha vastu võtta, sest kohustustega ei tule kaasa piisavalt raha nende täitmiseks.

Ja vastupidi, riik püüab piirkondadest teenuseid välja viia ning omavalitsused neist kümne küünega kinni hoida, isegi siis, kui nende järele enam sisulist vajadust ei ole, sest teenuste kättesaadavus on elujõulise omavalitsuse peamine kriteerium. Kui pole teenuseid, on kardetud peied lähedal. Ennekõike on riigi ja omavalitsuste vahel puudu usaldusest ja koostööst, et leida toimivad lahendused.

Usaldus ja koostöö on seotud omavalitsuste juhtimise, poliitilise kultuuri ja mainega. Praegu suudavad vaid suuremad ja rikkamad omavalitsused olla riigile võrdsed partnerid ja end vajalikul määral kehtestada. Teiste aeg ja jaks kulub poliitilisele võitlusele ning korruptsiooniskandaalide summutamisele, mis ei jäta riigile eriti usaldusväärset muljet.

Usaldust ja sümpaatiat kohaliku võimu vastu ei teki ka investoritel, ettevõtjatel, tööandjatel, erialaspetsialistidel, uue elupaiga otsijatel ega teistel valijatel. Kõik need tegurid mõjutavad piirkonna arenguvõimalusi ja toovad peied lähemale. Seega ei saa rääkida õnnestunud haldusreformist ning suutlikest omavalitsusest, kui piiriküsimuste kõrval on lahendamata eelarve, teenuste ja juhtimisega seotud probleemid.

Nende vajaduste eiramine toob kaasa ääremaastumise süvenemise ning on vaid paari aasta küsimus, et ühinenud suurvaldade vahel valitseksid täpselt samasugused lõhed haldussuutlikkuses, poliitilises stabiilsuses ja arenguvõimes, nagu reformieelsetes väikevaldades. Ainult territooriumid on suuremad, tülid samuti.