Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Ukraina tõhus sõjasuhtlus aitab neid võidule lähemale

- President Zelenskõi suudab iga auditooriumiga õige noodi valida
- Eesti pole kommunikatsiooni mõttes kriisideks valmis ega oska neid juhtida.
- Venemaa opereerib põhiliselt kahe sõnumiga.

Suhtekorraldaja Põim Kama sõnul on Ukraina kommunikatsioon sõjas olnud järeleandmatu, kuna see on neile ainus võimalus väljuda sõjast võitjana. Venemaa annab oma sisututele sõnumitele kaalu aga nende pideva kordamisega.

Milliseks hindate Ukraina sõjaaja kommunikatsiooni?
Ukraina on president Volodõmõr Zelenskõi juhtimisel tegutsenud väga kindlalt ja jõuliselt. Mitte ainult sõjalises mõttes, vaid ka suhtluses oma vastase, liitlaste ja laiema avalikkusega. Seejuures suudab Zelenskõi iga auditooriumiga õige noodi valida, väljendudes selgelt, arusaadavalt, tugevate sõnumitega ning luues publikule mõistetavaid seoseid. Näiteks toob ta suheldes eri riigijuhtidega võrdlusi just selle riigi ajaloost. Endise näitlejana on Zelenskõi hea avalik esineja ja tal on selja taga väga tugev meeskond.

Üldiselt saab Ukraina kommunikatsiooni kirjeldada kui järeleandmatut. Ja see on ka nende ainuke võimalus konfliktist võitjana väljuda – mitte järele andes. Mõistagi on selline järeleandmatus ebamugav nii Venemaale kui ka mõnele Euroopa liidrile, aga Ukrainal pole valikut.

Kohe, kui nad peaksid end emmale-kummale poolele vähegi mugavaks tegema või kusagil kompromissile minema, kaotavad nad moraalse ja poliitilise positsiooni, mille on tänaseks kätte võidelnud. Igasugune kompromiss oleks Ukrainale kaotus – nii siseriiklikult kui välissuhetes. Nad ei saa seda endale lubada. Ja kuni sõjaline edu püsib, pole kompromissideks ka erilist põhjust.

Küll aga võime näha, et lääneriigid muutuvad järjest murelikumaks ning hakkavad tasapisi Ukrainale kiireks lõpplahenduseks survet avaldama. Surve põhjus on ennekõike ärevus selle suhtes, milliseks võivad kujuneda Putini Venemaa järgmised käigud, et kaotushäbist välja tulla ja «nägu säilitada», nagu seda on nimetatud. Mõistagi mängivad rolli ka Euroopa majandushuvid. Nii suures mahus suhete katkestamine, nagu Venemaaga on tehtud, on enneolematu ning valus mõlemale osapoolele.

Milliseid kriisisuhtluse õppetunde sõda pakkunud on?
Eesti vaates on kõige suurem õppetund ilmselt see, et me ei ole tegelikult kriisideks valmis ega oska nende puhkedes infot ja kommunikatsiooni juhtida. Sama olukord oli kaks aastat tagasi koroonakriisi alguses, kus üldsus sai väga palju erinevaid ja sageli üksteisele vastu rääkivaid sõnumeid. Nüüd tekkis suur segadus põgenike saabumisel. Küll aga loodan, et need kriisid on näidanud, kuivõrd vajalik on hästi läbi mõeldud kriisiplaan ja edaspidi valmistutakse taolisteks olukordadeks juba ettevaatavalt. Sest ega kriisid praegusega piirdu, neid tuleb veel.

Kuidas hinnata Venemaa sõnumite edastamist sõja ajal? Nende sõnumid on ebainimlikud, aga tundub, et propaganda jõuab oma sihtgrupini.
Venemaa alustas sõda kõigest kahe sõnumi pealt: «denatsifitseerimine» ja «erioperatsioon». Neid korrati ja korratakse tänaseni nagu mantrat, ehkki kontekstist välja võetuna ei tähenda kumbki loosung ju suurt midagi, neil pole iseseisvat sisu. Aga kui loosungeid piisavalt kaua ja veenvalt korrata, siis neile tekib sisu ja kaal.

Küsimus pole lollitamises, peame aru saama, et Venemaa ühiskond on teistsugune. Vene inimene on propaganda ja loosungitega harjunud ning just seda ootabki. Praegu vene meedias toimuv pole neile midagi uut või pöördelist, läänevastaseid sõnumeid on seal loobitud juba kaua. Muidugi ei mõtle neile sõnumitele kaasa kõik venelased, igal pool on teisitimõtlejaid. Aga arvestatav osa ühiskonnast küll.

On meil midagi kommunikatsiooni valdkonnas teha venelaste nii-öelda silmade avamiseks?
Vene rahva silmade avanemine, kui üldse, siis juhtub teistsuguselt pinnalt. Mitte väljastpoolt, vaid ühiskonna seest. Kui inimesed millessegi usuvad, on neid väga raske ümber veenda. Et muutuks mõtlemine, peavad esmalt muutuma olud, teadmised ja tõekspidamised. Tänaseni on vene ühiskonda imbunud ikka veel äärmiselt vähe infot Venemaa tegelike kaotuste kohta Ukraina sõjas, kuid see infosulg on mõranemas ja ühel hetkel pole kaotusi enam võimalik varjata.

Ühe võimalusena võiks nii-öelda silmade avanemine sündida kaotatud sõdurite pinnalt. Venemaal on arvestatav sõduriemade liikumine ja kuuldavasti pole Vene väed oma hukkunutega praegu just kõige väärikamalt ringi käinud. Lisaks kaotustele inimestes ja tehnikas oleks tervet Venemaa ühiskonda raputavaks sündmuseks ka Ukrainale sõjaliselt alla jäämine. Kui Venemaa sõja kaotab, kukub kokku nende maailma vägevaima riigi narratiiv.

Lääne poolt kehtestatud sanktsioonide silmi avavasse mõjusse ma tegelikult ei usu. Pigem aitavad need Putinil oma rahvast veenda lääne pahatahtlikkuses ja liidavad vene ühiskonda.

Kuidas tagada üksteisemõistmine eri inforuumides elavate inimeste vahel?
See on väga keeruline ja aktuaalne küsimus. Mingit võtit kahjuks pakkuda ei ole, sest kõigi möödamõistmiste läte ongi see, et inimesi ümbritsevad erinevad keskkonnad ja inforuumid, mis ei lase aru saada teistsugusest. Arvan, et mõistmisest või arusaamisest lihtsam ja kättesaadavam eesmärk oleks leplikkus. Et isegi, kui me teisest päris lõpuni aru ei saa, me siiski lepime temaga. Erinevus ei pea tingimata tähendama konflikti.