Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: sõjaudu varjus käivituvad uued ärimudelid, ka Eestis

Sõja puhkemisest kulus vaid mõned nädalad, et need ilmingud Eestiski pead tõstaksid.

Kui sõjaudu on langenud, asub puhkenud segaduse varjus tegudele igat sorti kasulootjaid.
Juba kodusõjaaegses Atlantas tegutsenud Rhett Butler teadis, et ühiskonna kokku varisemise pealt on võimalik palju kiiremat ja suuremat tulu teenida, kui selle üles ehitamiselt. Aeg on edasi läinud ning sõja ja kaasnevate kannatuste pealt teenimise spekter on oluliselt laiem ja kirevam, kui kleidiriide ja kübarate blokaadist läbi toimetamine.

Sõda ja kriisid käivitavad hulgaliselt uusi ärimudeleid. Kõigil on korraga väga palju tarvilikku müüa ja pakkuda, koguda ning vahendada. Olgu selleks siis käegakatsutavad asjad, nagu toit, varustus, ravimid, relvad või hoopis erinevad illusioonid ja meelepetted. Mõistagi enese dikteeritud tingimustel ja hindadega, sageli kunstlikult esile kutsutud nõudlusele vastates.

Sõja puhkemisest kulus vaid mõned nädalad, et need ilmingud Eestiski pead tõstaksid. Ukraina aitamise eufooria ja siseriiklike vajaduste teenindamise sildi all ilmub välja nii lihtsalt majandusliku kasu taotlejaid kui sulaselgeid spekulante. Seejuures on taolisele tegevusele on raske vastu vaielda, sest sisuliselt justkui aitame ja pole kahtlustki - aitama peab. Lihtsalt mõni aitaja teenib ühtaegu suurt isiklikku kasu.

Haavatavad inimesed kui sihtrühm

Nõudlust ja vajadusi on võimalik tekitada. Iseäranis edukalt siis, kui maailm parasjagu koost laguneb. Kirjanik Robertson Davies on kirjeldanud suhkrutöösturi rikastumist Suure Depressiooni ajal – kui nälgivate lastega emal pole piisavalt raha, et süüa osta, tahab ta neile siiski kasvõi korraks midagi head pakkuda ning ostab viimaste sentide eest limonaadi. Miljonid vaesed inimesed, kes oma viimase raha eest limonaadi ostavad, ei jää sellest mingil moel vaesemaks. Aga mees, kes limonaadi müüb, saab rikkaks.

Üks ebamoraalse kasu koht on inimressurss. Põgenikevoo vallandudes ütlesid siinsed tööandjad, et abivajajad võetakse avasüli vastu ja neile pakutakse tööd. Nüüd kostavad esimesed teated, et seda tööd pakutakse kordades väiksema tasu eest, kui samu ameteid siiani tasustatud on. https://www.err.ee/1608539602/pogenikele-on-pakutud-tood-kohalikest-oluliselt-madalama-palgaga

Küllap on nii mõnigi tööandja taibanud, et saabumas on massiliselt odavat ja vähenõudlikku tööjõudu, kes on iga võimaluse eest tänulikud, sest ühtegi muud võimalust neil lihtsalt pole. See oleks aga abitus olukorras inimeste lihtlabane ära kasutamine. Eriti arvestades, kui suures tööjõupuuduses on siinne ettevõtlus juba aastaid olnud.

Poola piiril vahistati esimesed inimkaubitsejad, kuid vahele on jäänud ilmselt vaid jäämäe tipp. Pole teada, kui palju on neid Ukraina naisi ja lapsi, kelle saatusest kodused enam ei kuule, kuid kes ilmuvad hiljem mõne kahtlase tööjõuvahendusfirma kaudu välja Põhjamaades, Lääne-Euroopas või Ameerikas, et töötada orjapalga eest tööstuses või koristades kodusid ja kontoreid. Seda juhul, kui neil hästi läheb. Kõige selle peale, mis nendega veel halvemate stsenaariumite korral juhtuda võib, ei taha mõeldagi.

Kuidas segastest aegadest poliitilist lõikust võtta

Teisal kaubitsetakse tähelepanuga ja lõigatakse sõjast poliitilist profiiti. Kaitseminister Kalle Laanet kirjeldas hiljuti tabavalt kõigi hobiviroloogide ootamatut metamorfoosi sõjandusekspertideks:
Eestis tekkis sõja puhkedes üleöö terve hulk inimesi, kes teadsid äkitselt kõige paremini, mitu protsenti SKP-st peaksid olema kaitsekulutused, millist relvastust ja millise raha eest Eesti täpselt vajab ja kui palju selleks tuleks laenu võtta. Numbreid ja nõudmisi on seinast seina, iseküsimus, kui paljud neist esindavad Eesti kaitsevõime huve ja mil määral hoopis muid motiive. Igal juhul kinkis meedia neile, mida nad tahtsid – tähelepanu.

Tekkinud sogane vesi kogu kaitsevaldkonna ümber lõi aga tingimused spekulatsioonideks ja sulaselge väärinfo levitamiseks. Nii oli Martin Herem sunnitud pühapäeval sotsiaalmeedias selgitama, et Eesti ei ole kõiki oma tankitõrjerelvi Ukrainasse saatnud, nii et järel on vaid mõned üksikud õppelaskmisteks.

Võimu ja kaitsestruktuuride suhtes usaldamatuse kultiveerimine on samuti kellelegi kasulik. Tänaseid investeeringuid laiapõhjalise ebakindluse tekkeks loodetakse homme vahetu võimu vääringusse ümber arvestada. Igaühel on oma leib ja oma kasu.

Riskid, mida infosegadus endas kätkeb, peaksid olema ilmselged. Mida mudasem ja läbipaistmatum on kaitsekommunikatsioon, seda rohkem on erinevatel agitaatoritel mänguruumi.

Elada tuleb ka pärast sõda

Sõja kaalukamad kaubaartiklid on info ja mõjuvõim. Selles masinavärgis liiguvad üüratud rahad ja leidub palju neid, kes tahaksid olla otsuste tegemise lähedal. Või sihtida erinevaid meetmeid ja investeeringuid sobivas suunas. Või lihtsalt lüüa oma agendale sõjatempel külge, et meil on nüüd sellised keerulised ajad ja midagi pole teha, nagu see praegu toimub energia- ja loodusressursside äris.

Aga sõda ei kesta igavesti ning elada tuleb ka pärast seda. Nagu hiljuti Postimehe juhtkirjas märgiti, toob sõda miljonitele kannatusi, paljudele võimaluse sogases vees suurt kala püüda ja vähestele väga suuri rikkusi. Peaksime olema väga tähelepanelikud, et sõja kattevarju all ei tehtaks otsuseid, mida ühiskonnana hiljem kahetsema peame.

Ajaloost teame sedagi, et sõjaudu hajumisele järgneb suur häbi. Selline, mis saadab terveid põlvkondi. Oluline on hoida sõda ja kasu võimalikult lahus ning teha selget vahet, milline osa ümbritsevast mürast on tegelikud vajadused, milline osa erinevate oportunistide ühepäevahuvid ning mis pelgalt kaine ja kaalutlev äri, mis ajast ja ohvritest ei küsi. Ning peame meeles, et sõda on ennekõike siiski sõda.