Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: on ajaloolisi traumasid, mille mälust kustutamine oleks viga

Enne kui minna nõukogude monumente likvideerima või siduda end lääne pattudega, võiks läbi mõelda, mida peame mäletama.

Oma minevikuga tegelemiseks pole ühelgi rahval moraalsest alusest kunagi puudust. Küll aga tasub kaaluda, kuidas ja millisel moel sellega tegeletakse.

Ukraina sõda on avanud ajaakna, kus on võimalik teha otsuseid, mis muul ajal tunduksid liiga keerulised ja konfliktsed. Nagu riigihalduse minister Riina Solman ERR-ile ütles, on nõukogude aja jäänukitega tegelemiseks tekkinud „moraalne alus“.

Eesti riigi ja rahva narratiiv keskendub järjepidevusele. Kestmisele läbi ajaloo eri etappide, säilimisele ja elus püsimisele. Teadlik (ja pisut romantiline) järjepidevuse rõhutamine on mõistetav ja ajajärguti olnud eneseloome, edasikestmise või taastamise tagatiseks.

Juba 1936. aastal arvas muinsuskaitseinspektor Eerik Laid, et riigivanem Päts peaks võidupäeva kõne pidama muinaslinnuselt, sest see „jätaks mõjusa mulje ja rõhutaks kokkukuuluvust muinasajalooga“. Ja kui kord juhtus, et ajaloolane Anti Selart julges muistset vabadusvõitlust käsitleda Kirde-Euroopa ristisõja perspektiivist, puhkes kohe suur skandaal.

Küpse ja tervikliku kultuuri arengu seisukohast aga on negatiivsed katkestused (vt Hasso Krulli katkestuste kultuuri teooriat) sama olulised kui õitseajad või järjepidevus. Praegu Ukrainas toimuv on samuti katkestus, mis kujundab rahvuse näo ja narratiivi järgmisteks aastakümneteks.

Ometi püütakse oma lugu jutustades negatiivsetest katkestustest sageli kas üle libiseda või nende kaalu pisendada.

Tühistamine ja asendustäitmine
Avalikku ruumi sisustavad punamonumendid ja nõukogudeaegne arhitektuur tuletavad meile pidevalt meelde negatiivset katkestust, mille parema meelega kollektiivsest mälust kustutaksime. Trauma on suur ja piisavalt värske.

Seejuures pole oluline mitte niivõrd sümbolite füüsiline olemasolu, kuivõrd millist tähendust nad kannavad ja kuidas eri huvigrupid neid tõlgendavad. Tähendused teatavasti on ajas muutuvad ja sihilik tähendusloome üks võimu tööriistu.

Üleskutse hakata järelejäänud Nõukogude võimu sümboleid avalikust ruumist likvideerima on loogiline. Käes on soodne aeg kehtestada oma narratiiv, kustutada kõik, mis sellesse ei sobi, ja kirjutada minevik oma käega üle. Igati mõistlik.

Täpselt samamoodi tegutses ka Nõukogude võim ja neilt on selles vallas mõndagi õppida.

Nagu ajaloolane Anu Kannike on kirjutanud, oli nõukogudeaegne ruumiloome ja sõjajärgne „taastamine“ ennekõike teadlik ühtlustamine ja selge vahe tegemine minevikuga. Ka hilisem elukeskkonna moderniseerimine oli samal ajal arveteklaarimine minevikuga ja mineviku tähendustega.

Viis, kuidas Nõukogude võim lõi igasugust ruumi „üle kirjutades“ oma narratiivi, on väärtuslik õppetund, mida ei maksa kergekäeliselt ajaloo prügikasti visata. Sümbolite likvideerimine pole sugugi mitte ainuke vahend. Tähendust on võimalik üle võtta, teisendada või tühistada. Nõukogude võimu tööriistakastis leidus kõike.

Näiteks on tähendusest võimalik toore jõuga üle sõita, pisendades ja muutes tähtsusetuks sümboli kaalu. Seda isegi naeruvääristades. Illustreeriva näite leiab Vormsi saarelt, kus vene õigeusu kiriku vahetusse lähedusse ehitati kolhoosi tootmishooned (vist ka laudad). Nii kujunes suhteliselt groteskne ruumiline situatsioon. Säh sulle pühadust!

Ühest Eestimaa mõisast on aga meelde jäänud nõukogude ajal garaažiks ümber ehitatud perekonnakabel. Seinas suur auk, robustne garaažiuks ees. Ruumilise objekti algne tähendus ja funktsioon on asendatud uuega, millel puudub varasemaga igasugune seos. Kas garaaži kasutanud inimesed mõistsid ja tundsid ümbritseva keskkonna tähendust? Kahtlen.

Samavõrd kahtlen selles, kas praegu Maarjamäe memoriaalil energiajooke libistavad ja tõukeratta trikke harjutavad noored tajuvad, milline on selle objekti algne tähendus. Pigem on see nende jaoks lihtsalt linnaruumis äge keskkond, pisut räämas ja kõrvaline, igati sobiv nooruse salapärasteks asjaajamisteks. Aja möödumine ja põlvkondade vahetus muudavad tähendusi täpselt samamoodi nagu eri jõuvõtted.

Ajaloo valikuline mälu
Kultuuri ja rahvuse järjepidevuse seisukohast on oluline minevikus toimunud kaKirjanik Kätlin Kaldmaa kirjutas juba 2016. aastal: „Peaksime oma kultuuri hindama ja väärtustama selle kaudu, mis siin toimus, mitte üritama seda iga hinna eest sobitada samal ajal vabas Lääne-Euroopas toimunuga, üritades näidata, et meie kultuur on ka osa Euroopa kultuurist.“ Kultuuris toimunud katkestusi pole tarvis häbeneda, need on selle loomulik osa.

Seega, enne kui minna kambakesi ja hoogtöö korras nõukogude monumente likvideerima või siis vastupidi, siduda end lääne pattudega, võiks hoolega läbi mõelda ühe küsimuse. Mis on see, mida meil tegelikult on tarvis mäletada – meil endil ja järgmistel põlvedel. Mis on see, mida ei tohi unustada? Kollektiivne mälu on sama valikuline kui individuaalne, kuid on traumasid, mille kustutamine oleks viga.tkestusi tunda ja mõista. Valusaid teemasid laualt pühkides ja neid eirates loome pinnase, kus ajaloo järgmistes tõmbetuultes võib keegi tühimiku oma looga täita.

See lugu võib meile sobida sama vähe kui Nõukogude võimu narratiiv. Või siis olla magusaks ahvatluseks ennast maha salata.

Näiteks võib viimasel ajal täheldada märke, kuidas baltisaksa domineerimine kirjutatakse kenaks ja parketikõlbulikuks, et see haagiks meid viisakalt Lääne-Euroopa kultuuriruumi kaitsvasse hõlma. Lihula mõisas arendatakse baltisaksa kultuuriloo muuseumit, sest „aeg on nii kaugel, et vaadata, mida siis baltisakslased tegelikult on Eestis teinud peale selle, et nad on talupoegi peksnud,“ nagu selgitas Lihula muuseumi juhataja Marika Valk ideed paar aastat tagasi. Ka tänavune Veneetsia kunstibiennaali Eesti ekspositsioon keskendus Eesti seotusele koloniaalajalooga 19. sajandi kunstniku Emilie Rosalie Saali loomingu kaudu.

Kuigi lääne maailma kollektiivselt jagatud kaassüü narratiiv on parasjagu populaarne ja kutsuv, olid eestlased ennekõike koloniseeritud rahvas, mitte koloniseerijad. Aga koloniseeritud Eesti kultuuri ja ajaloo muuseumit, näitust või memoriaali, mis tasakaalustaks baltisaksa rehabilitatsiooni ja käsitleks suhteliselt pika orjapõlve tekitatud katkestust, meil millegipärast pole. Talupoegade peksmise osa on jäänud läbi valgustamata, selle piinliku episoodi unustaksime parema meelega ära.