Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Mismoodi kõlavad ussisõnad läti keeles?

Põim Kama vaatas Läti Rahvusteatris Andrus Kivirähki romaani põhjal valminud lavastust „Mees, kes teadis ussisõnu“.

Leemet: See ongi sellepärast.

Pärtel: Mispärast siis?

Leemet: Et kõik arvavad, et tuleb mõelda oma peaga.

Pärtel: Ja mis siis?

Leemet: Aga tegelikult on lollpead.

Läti Rahvusteatris jõudis hiljuti lavale Andrus Kivirähki romaanil põhinev „Mees, kes teadis ussisõnu“ – tragikoomiline lugu ühe ajastu lõpust, uue algusest ja neist õnnetutest, kes otsustavad rongist maha jääda.

Lavastaja ja dramaturgi Ivar ­Põllu sõnul sai mõte Lätis lavastada alguse juba 2018. aastal, kui Läti Rahvusteatri direktor Jānis Vimba ja dramaturg Ieva Struka nägid Tartus Draama festivalil lavastust „BB ilmub öösel“ ning kutsusid Põllu seejärel lõunanaabrite juurde. „Järgmise aasta jooksul mõtlesime, mis oleks sobiv materjal – mis oleks eestilik, aga mõistetav. „Ussisõnad“ tundus hea plaan, sest romaan on ilmunud ka läti keeles ning teema on samuti arusaadav. 2019. aasta lõpus käisin Riias lavastusi ja näitlejaid vaatamas ning panime trupi kokku. Hommikuti kirjutasin näidendit „Anne lahkub Annelinnast“ ning õhtuti vaatasin rahvusteatri etendusi,“ räägib Ivar Põllu.

Kuigi „Ussisõnad“ jutustavad loo ammumöödunud ja autori fantaasiast küllastunud minevikust, astub uuslavastus tihedasse dialoogi tänase päevaga. Sillad ja seosed on paratamatud – peakangelase Leemeti ning tema kogukonna harjumuspärane eluviis on otsa saanud. Ükshaaval lahkuvad metsast sõbrad ja tuttavad, et kolida külla, kus värske liha on asendunud kuiva leivaga ja esivanemate hundipiima asemel ammutatakse elujõudu võõrast päritolu jumalalt. Kõikehõlmav murranguaeg toodab ärevust ja ebakindlust, alternatiivtõdesid ning pimedat fanatismi; elujuhiste otsingul on inimesed innukalt valmis igasugu rumalusi uskuma ja teevad seeläbi palju kurja. Leemeti kujunemislugu pitserdab küsimus, kuidas kuuluda ja sobituda, kui enam ei kuulugi päriselt kuhugi.

Ehkki „Ussisõnad“ pidi esialgu Lätis lavale jõudma juba 2020. aastal, lükati selle etendumist koroonaolukorra tõttu korduvalt edasi. Viimaks otsustati lavastus siiski publiku ette tuua, vajadusel oldi valmis esietendus kinniseks kuulutama. „Läks siiski hästi, saime kõikidest ahendavatest akendest läbi. Lätis olnud suure sulgemise ja komandanditunni kuul tegime lihtsalt päeval pikema proovi. Õhtul näitlejatel teisi etendusi polnud, saime keskenduda,“ ütleb Ivar Põllu.

Kivirähki romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ tõlgiti läti keelde juba 2011. aastal, kuid lavastamist on teos seni vähe leidnud. Eestis on see varem lavale toodud Pärnu Endlas (2011, lavastaja Johannes Veski) ning Tartus Vanemuise teatris (2018, lavastaja Šaša Pepeljajev). Ivar Põllu lavastus Riias erineb nii Endla arhailisest lähenemisest kui Pepeljajevi füüsilisest käsitlusest, vaadeldes „Ussisõnu“ ennekõike kui puhast ja klassikalist tragöödiat, mis immutatud musta huumoriga.

Nagu Andrus Kivirähk lavastuse tarbeks antud intervjuus märkis, kõnelevad tema romaanid eestlaste elust meie ajaloos märgiliseks peetud epohhidel, kuid teevad seda teisiti kui tavaliselt kombeks. „„Ussisõnad“ on aga juba klassikaline tragöödia, kus peategelane liigub vastu oma vältimatult hukule [---]. Lugesin Islandi saagasid ja vanu germaani müüte, need andsid mingi vajaliku tausta, sellise sünge ja verise,“ kommenteeris Kivirähk.

Maailm sulgub kangelase ümber, ükshaaval lahkuvad kõik kallid ja lähedased, ümbritsev on võõras, ­arusaamatu ja pettumust valmistav. Domineerivad suured tunded ja traagilised pöörded ning maailma muutumise kõrval on see ühtlasi ka lugu poisist meheks saamisest, iseenese leidmisest ja tundma õppimisest. Leemetit kehastav ­Igors ­Šelegovskis kasvab koos oma tegelaskujuga, muutudes ujedast poisikesest tormiliseks noorukiks ning seejärel väga kiiresti vanaks ja väsinud meheks, kelle paremad päevad on möödas. Kõrvalrollides annavad meeldejääva panuse vilajas rästikust sõber Ints Agnese Budovska kehastuses (samuti Magdalena rollis) ning Kaspars Zvīgulis kõlvatu Mõmmina.

Suures pildis näib eestlaste koostöö Läti Rahvusteatriga igati sujuvat ning materjal trupile võõraks ei jää. Pisut jäi siiski kripeldama, et lavastus oli mõnes kohas natuke hõre ning mitu head võimalust jäeti kasutamata. Näiteks vihtlevad naised või raudmeeste kontidest meisterdatud tiibadel lendava vanaisa oleks võinud visualiseerida, olgu või varjuteatrina.

Sellegipoolest pakuvad lätikeelsed „Ussisõnad“ mitmeid tõelisi kõrghetki, näiteks Leemeti ja Hiie hävingumaiguline pulmapidu, kui peigmehe ja Mõmmi tömpide tantsudega pühitsetakse elukaare nukravõitu kulminatsiooni ja lõpliku allakäigu algust. Täiesti omaette elamus oli külaelanike püha õhtusöömaaeg, kus salatarkusi ihaledes pugitakse jõhkralt tapetud ussikuningate kroone. Stseeni kompositsioon ja valgus on kaunid ja religioossed, vastandudes täielikult dialoogi sisu ja olukorra sügavale nõmedusele, mis erineb hiietark Ülgase irvitavast hullumeelsusest vaid kaine, kaalutletud ja sihipärase kurjuse võrra.

Lavastuse tervikut toetavad tõhusalt Kristiina Põllu ­lavakujundus ja Triinu Pungitsa kostüümid, mille halli koloriidi varjus on oskuslik materjalikäsitlus ja ­detailitunnetus. Ussimustriline ja soomusekirja lavapilt markeerib müütilise ­Põhja Konna nähtamatut kohalolu, kes vaikiva valvurina hääbumist tunnistab. Kui alles äsja hea ja kurja tundmise piiri ületanud metsaelanikud on riietatud vormitutesse kudumitesse, siis uusmoodsate küllakolinute puhul katab halli alusriiet läikiv plast.

Kokkuvõttes jääb õhku rippuma mitu suurt küsimust. Millised on indiviidi valikud, kui kogu maailm on hulluks läinud? Kas neid üldse ongi? Käivad progress ja allakäik siis tõesti paratamatult paaris? Ühtviisi mannetud näivad inimesed ja valikud nii siin- kui sealpool ühiskondlikku polaarjoont.

„Mees, kes teadis ussisõnu“ („Vīrs, kas zināja čūskuvārdus“)

Autor Andrus Kivirähk.

Tõlkija Zane Balode.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu.

Kunstnik Kristiina Põllu.

Kostüümikunstnik Triinu Pungits.

Osades Igors Šelegovskis, Agnese Budovska, Madara Reijere, Uldis Siliņš, Kaspars Zvīgulis.

Esietendus Läti Rahvusteatris 9. detsembril 2021.