Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Miks need tuvid minestavad?

Põim Kama kiidab Tartu Uue Teatri lavastust „VIDEO: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“, mille keskmes on meid ümbritsevas inforuumis levivad tõlgendused, teooriad ja tõed.

Vaadeldes ühiskondade lõhestumist ja väärinfo levikut, on mitmes uuringus leitud, et traumaatiliste sündmuste kogemine mõjutab valeinfo ja vandenõuteooriate uskumist. Lühidalt, kui ühiskonda või gruppi tabab kollektiivne trauma, hakkavad selle liikmed otsima infot juhtunu selgitamiseks ja mõtestamiseks. Kuna traumakogemus on äärmuslik ja eristub argisest, tekib tunne, et juhtunud on midagi üleloomulikku, mille selgitamiseks kättesaadavast tavateabest justkui ei piisa. Vastandlikud arvamused piirsituatsioonide ja kollektiivse trauma põhjuste kohta lõhuvad ühiskonda.

Üldrahvalik trauma on Tartu Uues Teatris etenduva Elise Metsa­nurga debüütlavastuse „VIDEO: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“ päästikuks. Juhtub midagi kujuteldamatut ja seletamatut, mis mõjutab ühel või teisel moel kõiki, ning ümbritsev inforuum plahvatab erinevatest teooriatest ja tõlgendustest. Lavastuse tegelased püüavad selles mäsus orienteeruda, leida ja levitada tõde ning vastanduda teisitiuskujatele.

Kõrvuti seisvatel inimestel, sõpradel ja sama perekonna liikmetel võib olla täiesti erinev reaalsuse- ja tõetunnetus, vastavalt sellele, millist teavet nad tarbivad. Igaühel tuleb oma tõde saadaolevast infost ise komplekteerida, mistõttu erineb see kõigi teiste tõdedest ja ühtlasi isoleerib meid. Kokkupuude teise infokapsliga tekitab tohutut ärevust, sest enese ümber ehitatud tõemull võib niiviisi puruneda ja koos sellega hävida tõevardja turvatunne.

Metsanurk läheneb elule vutlaris leidlikult, jagades lavastuse kolme erinevasse ruumi. Igas ruumis on näitlejad, publik ja tegevused, kuid iga vaataja näeb vaid seda osa tervikust ehk seda tõde, mida etendatakse tema silme ees. Teises saalis võib kõik olla teisiti ning ilmselt ongi. Kõigis kolmes paralleelselt toimuvas lavastuses mängib kokku vaid neli näitlejat (Maarja Mitt-Pichen, Ekke Hekles, Martin Kork ja Andreas Aadel), kes vahetavad ruume, rolle ja tõdesid, suheldes vahel videoülekande abil teiste inforuumidega.

Lavastus pole mitte ainult tehniliselt keeruline, vaid ka üllatavalt süsteemne, lahates tõdede tekkimise ja lahustumise anatoomiat ning konfliktide, vastandumiste ja vääritimõistmiste arengut. Silma torkab autori põhjalikkus teema käsitlemisel, olles märgiks suurest lugemusest ning inforuumi süvenenud jälgimisest. Eks viitab sellele juba lavastuse pealkiri, mis illustreerib tähelepanupõhise klikimeedia toimemehhanisme. Põhjalikkus ei too siiski kaasa ülemäärast tõsidust, vastupidi, provokatsioone lendab vasakule ja paremale (olgu laulukaar ja „peatage Lasnamäe“ siinkohal vaid üheks vihjeks). Oma generatsiooni eripärasid lahkab Metsanurk mõnusa eneseirooniaga. Teised põlvkonnad jäävad pisut kättesaamatumaks ja kõnelevad peamiselt pedagoogide suu läbi, mis nii noore autori puhul ehk ka mõistetav.

Olen põnevusega oodanud, millist teatrit hakkab tegema sotsiaalmeediageneratsioon ning kuidas nad oma elukogemust ja tunnetusruumi teatrikeelde sulatavad. Teater on valdavalt aeglane, mammutlik ja massiivne kunstivorm, samas kui sotsiaalmeedia tunnete ja tähenduste eluiga on taandumas paarikümnele sekundile ning ühiskondlikult ja sotsiaalselt vastutustundlik käitumine selles kontekstis tähendab peamiselt teatud algoritmide toitmist oma aja ja tähelepanuga. „Tuvides“ kohaldatakse sotsiaalmeedia viiteid ja lühivorme teatrile nii lõbusalt ja loomulikult, nagu poleks kunagi midagi teistsugust olnudki. Samas ei minda mööda kaasnevatest probleemidest ja paradoksidest, nagu möödamõistmine, manipuleeritavus, kaaperdatavus, juhitamatus, ühepäevaliblika eluiga jne.

Suured pöörded ja reaktsioonid ühiskondlikele murrangutele toimuvad teatris ajalise nihkega. Hea teater tuleb ja läheb lainetena ja vajab aeg-ajalt põlvkondade vahetust. Tartu Uues Teatris on taas midagi võrsumas. Sealse noore trupi potentsiaalile viitab seegi, et minestanud tuvide autor ja lavastaja Elise Metsanurk nomineeriti hiljuti Tartu aasta noore kultuurikandja tiitlile ning TUTi noor virtuaaltrupp tervikuna Tartu kultuuriauhindade aasta uustulnuka tiitlile.

Mul on tänapäeva noortesse piiritu usk. Nende oskused ja vilumused ümbritseva inforuumi läbi­hekseldamisel, filtreerimisel ja analüüsimisel pole mitte ainult üliinimlik kaasaja supervõime, vaid aina enam on info töötlemise oskus ning tõe ja vale eristamine ka elu ja surma küsimus. Praegu võib-olla tundub uudis Trumpi koroonaviiruse vastast soovitust proovinud arizonalase surmast veel Darwini auhinna väärilisena, kuid suures plaanis täpselt sellise maailma lävel seisamegi. Info on alati puudulik, eriti kui seda on palju. Mida rohkem teavet, seda enam kipub tõde käest libisema.