Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: kui lihtsalt solvaks valimatult kõiki?

Solvumis- ja tühistamiskultuuri kõrval tuleb rääkida ka solvamiskultuurist ja selle kahetsusväärsest dekadentsist.

Solvamiskultuurist räägime siis, kui täie teadmisega oma sõnade kaalust ja mõjust öeldakse sihilikult midagi, mis auditooriumil hinge nördimusest kinni lööb. Puhtalt sellepärast, et nii saab teha, ja kaasnev tähelepanu on magus.

Mitmete põlisrahvaste mütoloogias kohtab solvajate arhetüüpe – trikstereid, kes tekitavad probleeme ja rikuvad häid kombeid, kuid ühtlasi osalevad uue kultuuri või maailma loomises. Sageli on tegemist suurema sihita tühisevõitu tegelastega, kes käivitavad impulsiivseid ja isekaid eesmärke, teenides puht juhuse läbi suuri ühiskondlikke murranguid.

Solvan, järelikult olen

Kultuurilooliselt on solvamine protestivorm, millega õõnestada ühiskonna valitseva klassi dogmasid, eluviisi või iganenud moraali ja norme. Samuti märkida ära oma vastane ning luua seeläbi iseennast. Traditsiooniliselt on solvatud näiteks võimu, kodanluse, religiooni, riigivalitsemise vms alustalasid, et neist naeruvääristamisega pisut õhku välja lasta ning muuta alternatiivid nähtavaks.

Avaliku solvangu trajektoor on tavaliselt suunaga üksikult üldisele, väikeselt suurele ja alistatult alistajale. Solvatakse neid, keda nähakse nautimas ebaõiglasi privileege. Vastupidine lihtsalt ei sobiks, sest solvaja ise tunneb end juba a priori – ümbritsevate olude ja elu enese poolt solvatuna. Seega on asjad justkui mingil moel tasakaalus.

Paljukirutud establishment on eriti peentest solvangutest aeg-ajalt koguni rõõmu tundnud, toetades kutselisi solvajaid nagu narrid või koomikud. Tõeliselt hea solvang lööb õhu puhtaks, murrab kivinenud mustrid ja võimuvahekorrad. Legendaarseid solvajaid ning geniaalseid solvanguid tsiteeritakse väsimatult, mistõttu on teravustel suhtluskultuuris oluline roll.

Solvamiskultuuri allakäik

Nüüd on solvamisest aga saanud mainstream, mis oma dekonstrueeriva ja vaimuterava lähte minetanuna on lihtsalt piinlik ja tüütu. Kaalutletud ja hästi sihitud sõnaduelli asemel loobitakse vastastikku päevast päeva labasusi, mida nii sotsiaal- kui keskvoolumeedia valimatult paljundab. Ärapanemine on muutunud heakskiidetud etiketi osaks, ilma selleta oleks nagu midagi puudu.
Kaupo Meiel kirjutas hiljuti ERRis sisenduslikult näägutava kõneviisi ajastust.

Nimetaksin seda pigem isegi nähvamisajastuks, kus igal vähegi avalikumal inimesel on tunne, et muutub kohe tühiseks ja nähtamatuks, kui aeg-ajalt kellelegi sirakat kirja ei saa. Viska midagi provokatiivset sotsiaalmeediasse üles ja ongi mitu head päeva pildis olekut garanteeritud. Palju vaimuvaeva see just ei nõua, juba tühise „lillekese“ või „lattelimpsija“ eest saab punktid kirja.

Avalikust arvamus- ja meediaruumist levib valimatu solvamine kiiresti kõigisse teistesse eluvaldkondadesse. Hiljuti püüdsin teenust osta spetsialistilt, kes suutis oma vastuskirja poetada täpselt kaheksa solvangut potentsiaalse kliendi aadressil. Lugesin need puht uudishimust kokku, enne kui oma tellimusega mujale läksin. Kusjuures pakkuja ilmselt ei hooma tänaseni, et tema suhtluskultuuriga midagi valesti oleks. Kõik jääb valitseva normi piiresse.

Volüüm põhja!

Solvamiskultuuri allakäik on viinud ühiskonna tervikuna konstantsesse ärritusseisundisse. Laenates klassikutelt, on selles saias siiski häbematult vähe rosinaid. Vaevalt, et Varro Vooglaid tahaks tõsimeeli trikoloori Pika Hermanni tornist maha võtta ja Eestimaast vene kubermangu vormida. Aga milline furoor! Nüüd tegeleme kõik nädal aega järjest Varro-küsimusega, justkui muid teemasid ilmas poleks. Ja see pole isegi mitte esimene kord.

Sihitu ja sisutühi solvamine mõjub halvasti üldkasutatava vaimuruumi hügieenile. Lõputust territooriumite mahamärkimisest ja piiride tõmbamisest moodustub läbimatu punaste joonte rägastik – üleastumine on karmilt karistatav ning samas vältimatu. Pilku enese ümber heites on igaühel võimalik hommikust õhtuni leida mõni põhjus solvumiseks ning provokatsiooni või solvanguna tajutakse ka neid situatsioone, mis seda tegelikult pole. Niimoodi liigumegi solvamiskultuurilt paljuräägitud ja naeruvääristatud solvumiskultuuri.

Iseasi, kas igale solvangule pööratav tähelepanu on põhjendatud ja proportsionaalne. See, et inimesed aegajalt rumalusi räägivad, ei tohiks eriline uudis olla. Milleks sellele siis parimat eetriaega kulutada?