Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: kes päästaks elu ääremaal?

Maapiirkonna eluoluga hästi kursis olev valgamaalane juhib tähelepanu prognoosidele, mis näitavad, et juba mõne aasta pärast pole võimalik tagada perearstide, õpetajate, politseinike ja päästjate kohalolu kõikjal üle Eesti. Sestap tuleks põhjalikult analüüsida, millesse investeerida ja millesse mitte.

Riigikontrolli hiljutine audit, mis näitas mustvalgel ära ääremaade eluviisi jätkusuutmatuse, on vaid üks viimase aja uuringutest, mis senise regionaalpoliitika kahtluse alla seab. Ka viimasest inimarengu aruandest selgus, et vananeva ja väheneva elanikkonnaga piirkonnad ei suuda juba mõne aasta pärast tagada kõigi teenuste kättesaadavust. Selline areng on pikaajalise poliitika tulemus, mistõttu pole kusagilt ka kiireid lahendusi võtta.

Riigikontrolör Janar Holm soovitas trööstitu paratamatusega leppida ning loobuda optimistlikest regionaalarengu eesmärkidest, mille täitmine ei näi olevat enam statistiliselt võimalik.

Viie kuni kümne lähema aasta perspektiivis pole võimalik tagada perearstide, õpetajate, politseinike ja päästjate kohalolu kõikjal üle Eesti. Järelkasvu neisse ametitesse on vähe, suur osa olemasolevaid spetsialiste aga pensionieelikud.

Nii ootabki prognoosi kohaselt ääremaid lähiaastatel ees olukord, kus elutähtsate teenuste pakkujate ametikohad jäävad täitmata, sest inimesi ei ole.

Mündi teisel poolel tähendab ääremaade rahvastiku vananemine, et teatud teenuste järele, nagu näiteks arstiabi, on vajadus keskmisest suurem. Lisaks ei kao kuhugi omavalitsuste soov säilitada lastele kodulähedane haridus ning politseinikke ja päästjaid vajatakse alati ja igal pool. Oluliste teenuste puhul loeb ka kvaliteet. Kuigi palju tuge pakuvad vabatahtlikud päästjad ja abipolitseinikud, tähendaks elutähtsate teenuste viimine täielikult vabatahtlikkusele, et nende kvaliteet ja kättesaadavus on ebaühtlased.

Ettevõtja Kuldar Leis kirjutas hiljuti Lõuna-Eesti Postimehes, kuidas tehnoloogiline areng ääremaastumisele kaasa aitab. Aina enam teenusepakkujaid suleb uksed, maapiirkondadest kaovad riigiasutuste ja pankade esindused ning postkontorid.

Nii see kindlasti ongi, samas pakuvad nüüdisaegsed tehnoloogiad võimalust tagada ääremaadel teenused ka siis, kui inimesi selleks enam ei jätku.

Kevadise eriolukorra ajal veebiõppele sunnitud koolid taipasid kiiresti, et õpetajate põuda saab leevendada teiste koolide õpetajatelt e-kursusi tellides. Arstid hakkasid pakkuma veebikonsultatsioone. Ostlemine kolis internetti ning pakiautomaatide kasutus suurenes hüppeliselt.

Kui mõni ääremaa asutus uksed suleb, ei ava neid enam miski vägi. Järelikult tulebki panustada tehnoloogilisse arengusse ja tagada tingimused teenuste säilimiseks. Väga oluline on analüüsida, kuhu on spetsialistide kadumise 5–10 aasta perspektiivis mõistlik investeerida, arvestades tehnoloogiliste võimaluste kasvu. Samuti tuleb selgeks teha, mis on lihtsalt meie südamele armas idee või tsivilisatsiooni sümbol, mille järele peagi enam praktilist vajadust pole.

Näiteks, arvestades pakiautomaatide võrgustiku laienemist ja ravimite internetist tellimise võimalust, väheneb ilmselt lähiaastatel vajadus väiksemate apteekide järele. Paratamatult söövad needsamad pakiautomaadid peagi ära ka postipunktid ning lehtede kojukande.

Kui paljude oluliste asjadega saadakse hakkama kohapeal, siis võtmetegurite puhul on vaja riigi tuge. Et elanikud saaksid kasutada e-teenuseid, tuleb igal pool Eestis tagada kvaliteetne internetiühendus. Et säiliks ligipääs teenustele, mida distantsilt pakkuda ei saa, on vaja kiireid ühendusi suuremate keskustega. See tähendab nii taristu kui ühistranspordivõrgu korrastamist.

Lisaks tuleb riiklikult paika panna, millised teenused peavad olema maakonnakeskustes tagatud ning millise standardiga, et pidurdada teenuste väljarännet.

Inimeste elukvaliteeti ei mõjuta ainuüksi teenuste kättesaadavus. Töökohtade ja muude võimaluste rohkuses ei suuda ääremaad pealinnaga võistelda. Järelikult tuleb rõhk asetada eelistele, mida pakub maapiirkondade mitmes mõttes parem elukeskkond. Koolide, kaupluste ja arstiabi kõrval on samavõrd olulised nüüdisaegsed eluruumid, looduskeskkond, vaba aja veetmise võimalused, hea seltskond ja palju muud.

Seetõttu tuleb elukeskkonda arendada tervikuna. Eesti on liiga väike, et tulla toime suurte regionaalsete lõhedega.

Elamisväärse keskkonna suudame tagada igas Eesti nurgas – küsimus on selles, mida esmatähtsaks seame.