Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: Kas sulle meeldib „Õnne 13“? Siis meeldib sulle ka Linnateatri suvelavastus „Kalaranna 28“!

Põim Kama arvustab sellesuvist Tallinna Linnateatri menutükki „Kalaranna 28“.

Uku Uusbergi lavastatud mastaapne „Kalaranna 28“ on mitmeski mõttes tähelepanuväärne. Kõik etendused on suve lõpuni välja müüdud, kriitikud kirjutavad, meedia kahiseb kuulujuttudest lavastuse seotusest suurärimees Urmas Sõõrumaaga – juttu jätkub ja on millest rääkida.

Kõigile kõike, liiga palju ja mitte piisavalt
Lavastuse mängupaik Patarei merekindluse sisehoovis on terveks suveks muutunud korterelamu õueks, kus need õnnelikud, kel õnnestus õigel hetkel pilet soetada, saavad õhtu vältel osa majaelanike muredest ja veel kord muredest.

„Kalaranna 28“ on laval vaid sügiseni, sest pärast etenduste lõppu algavad merekindluses juba ehitustööd paigale uue hingamise andmiseks. Publikul on viimane võimalus näha seda kohta sellisena, nagu see praegu on.

Merekindluse sisehoov on mõistagi põnev, eelarvega pole samuti tagasi hoitud. Publiku ette on toodud kogu Tallinna Linnateatri trupp – kokku ligi 30 näitlejat. Hoovi on maha pandud värske asfalt, lava läbib uhkete masinate paraad. Ning kogu selle lavastusliku külluse keskel ei juhtu tegelikult mitte midagi.

Eesti telestsenaristide parimaid pruuke rakendades venitatakse aeglast argijuttu, mille vähimgi mõtteraas lõpuni läbi mälutakse, ilma et sellest midagi muutuks. Iga teele asumine punktist A viib tagasi punkti A. Kes kibestub korteriühistu esinaise koha kaotamise pärast, kes tülitseb abikaasaga, kes keevitab niisama. Elu ei too majja ka ebakindel poliitik, kes elanikke rahustama tuleb, ning õhtu läbi oodatud korteriühistu koosolekuga katarsist ei kaasne.

Loo selgrooks ja konflikti tuumaks olev uus asfalttee, mis ähvardab osa majast lammutada ja elanikud kolima sundida, polegi nii väga teema. Õigemini, teemat justkui ei olegi. Siiski pakitakse kogu suveteatri tööriistakast kenasti lahti: tehakse kahvatut nalja, aetakse kõrvale pisut aatelist juttu, koputatakse õrnalt õiglustundele, ilusad tüdrukud laulavad jne. „Kalaranna 28“ püüab pakkuda igas suunas kõigile kõike, kuni järele ei jää mitte midagi.

Tervikuna ei hakka lavateos tööle aga sel põhjusel, et kohati taotletav sügavus ja psühholoogiline mõõde hajub üüratus lavaruumis lihtsalt laiali. Raske on saavutada pinget ja intiimsust, mida tekst justkui eeldab, kui dialoogi alustamiseks tuleb esmalt kaasnäitlejani 50 meetrit üle hoovi joosta.

Igavuse ja mannetusega võiks leppida, kui selle kõrval poleks asju, mis päriselt häirivad. Üheks selliseks on korraliku heli puudumine, mistõttu julgen pakkuda, et suur osa publikust tegelikult ei kuule, mida laval räägitakse. Näitlejate ponnistused hääbuvad tugevasse meretuulde ning jutust aru saamine nõuab vaatajalt eraldi pingutust. Kammerliku ja inimeste vahelistele vestlustele tugineva teksti puhul on see kaotus suur.

Siiski väärib kunstnik Kristjan Suitsu ja lavastaja Uku Uusbergi koostöö ruumiloomel tunnustust. Väljakutse on suur, lavastus täidab kogu sisehoovi ning suure hoone kõik korrused. Sellise mastaabi nii kunstiliselt kui lavastuslikult ära sisustamine on nõudlik ülesanne.

Me peame rääkima rahast
Rohkemal või vähemal määral pettumust valmistav suveteater pole midagi uut. Igal suvel tuuakse Eestis lavale hulganisti suvelavastusi, mille tegemiseks kulunud aega ja energiat oleks saanud kulutada märksa paremini. Siiski on asjal ka teine pool, nimelt raha.

Viimased kaks teatrihooaega jäid koroona tõttu sisuliselt vahele, mistõttu teatritel tulebki sel suvel vaatajatelt kogu võimalik raha kokku korjata. Jälgides, mis toimub majanduses, on üsna selge, et järgmisel hooajal ei saa suur osa publikust enesele teatris käimist enam lubada. Kui elu on kallis ja raha vähe, hakatakse esimesena kokku hoidma just kultuuri ja meelelahutuse pealt. Ohtu satub ka avaliku raha osakaal teatrite eelarvetes.

Nii ümbritseb „Kalaranna 28“ lavale tulekut aina teravamaks kiskuv debatt teatrite rahastamise üle. Rahaküsimus pole mingi nali, olukord on tõsine – äsja teatas tegevuse lõpetamisest Paide Teater, veidi varem Von Krahl ning lahtine on ka Vaba Lava saatus.

Raskete aegade saabudes satuvad esimesena löögi alla need loomingulised platvormid, kus lisaks kassaedule on kaalul ka muud küsimused. Otsingulised ja eksperimentaalsed keskkonnad, millest võrsuvad uued suunad ja järgmise põlvkonna anded. Või siis jäävad võrsumata, juhtub ka seda.

Nagu Märt Meos hiljuti kirjutas, liigume üsna selgelt tagasi sinna, kus oligi ainult kaheksa riigiteatrit ja suletud ring. Kiratsemine teatriskaala ühel äärel tekitab paratamatult küsimuse, kuhu suunatakse avalik raha, ning riigiteatrite loominguline tase satub õigustatud tähelepanu alla. Selliseid debatte on Eesti teatriloos varemgi peetud ning mitte põhjuseta – kui rahastamises on käärid riigiteatrite kasuks, siis peabki küsima, mida selle rahaga täpselt tehakse.

Paraku on see küsimus läbivalt ja silmatorkavalt rahaga pitserdatud „Kalaranna 28“ kontekstis igati põhjendatud. Päriselt tegite selle raha eest sellise asja? Miks ometi?