Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: kas oleme siis enam kui aasta jooksul viirusega elama õppinud?

- Pikale veninud koroonakriis tekitab paljudes minnalaskmismeeleolu.
- Püüdes toime tulla, lähtume tihti lähedaste käitumismustritest.
- Praegu on hea aeg õppida paremaid käitumismustreid.

Koroonakriis on kõigile kahtlemata elu muutev kogemus. Valga valla elanik arutleb, milliseks see meid muuta võib, ja leiab samas lootusrikkalt, et igaühel meist on siiski valikuvõimalus.

Tärkamine on tänavusel kevadel hiljaks jäänud. Isegi kui tundub, et kauaoodatud kevad on viimaks käes, pühib talv ootamatu hooga tagasi nagu viirus. Nartsisside ja nurmenukkude kollaseid tähesilmi katab varahommikul õhuke lumekirme.

Aasta tagasi alanud koroonakriisi esimeste kuude ärevus ja üldrahvalik üleskruvitus on asendunud väsimusega. Lainetena üles-alla loksuv lootus ja pettumus ning heade uudistega päevast päeva vahelduvad vältimatud tagasilöögid on meid tuimaks muutnud. Käegalöömine hiilib vaikselt ligi, võitlusvaim raugeb.

Sel kevadel ei suuda turismiasutused ja toitlustusettevõtjad enam valitsusega ajakirjanduses lahinguid lüüa. Mõeldakse vaid, kust järgmise kuu rendi- või palgaraha kokku kraapida. Ärevad arutelud on asendunud vaikiva pingutusega ellujäämise nimel. Hambad ristis, suruvad end igast uuest päevast läbi meditsiinitöötajad, õpetajad, lastevanemad ja lapsed. See on kui viimseid jõuvarusid ammendav lõpuspurt, aga millise lõpu suunas?

Mandumist esialgu justkui ei märkagi, see algab väikestest asjadest. Kes ei aja enam habet või ei lõika juukseid. Kes ilmub veebikoosolekule vanas katkises kodukampsunis. Kes käib öösiti külmkapist lohutust otsimas. Kes korgib veinipudeli lahti juba keskpäeval.

Väikestele asjadele järgnevad alati suuremad. Näiteks viimase aasta rekordilised 16 koduvägivallasurma või laste ja noorte hulgas lõikuspidu pidavad ärevus ja depressioon.

Kriis on solidaarne, puutumata ei jää keegi. Mured ja katsumused on kõigil sarnased, erinedes vaid oma variatsioonides. Isolatsioon, üksindus, vaimne kapseldumine ja surutis, hirm toimetuleku pärast, majanduslik ebakindlus, mure lähedaste, olgu siis laste või eakate pärast. Pingestunud peresuhted, liiga palju või mitte piisavalt tööd, suhtlusvõrgustiku lõdvenemine ja eemaldumine sõpradest, vahelduse, uute tutvuste ja oluliste inimeste ning laiemalt kõige selle puudus, mis elu rikastab ja elamisväärseks muudab – need kõik on kollektiivselt jagatud probleemid. Ometi seisab igaüks nendega silmitsi üksi ja omapäi.

Ehkki mure on kõikidel üks, erinevad inimeste reaktsioonid kriisile ja viisid raskustega toimetulekuks. Mõni muutub kurvaks ja tõmbub endasse. Teine läheb maailma peale vihaseks ja elab end heal juhul hilistel öötundidel sotsiaalmeedias verbaalselt välja. Halvemal juhul füüsiliselt oma lähedaste või koguni võhivõõraste peal. Kolmas püüab end kõigest hingest tegevuses hoida, enesel näolihased võltsnaeratusest krampis. Olen palju mõelnud, millisena mäletavad praegust aega tulevikus tänased lapsed ja noored. Võib-olla muudab see kõik meid pöördumatult.

Suletud ühiskond kasvatab teist laadi vilju. Nõukogude Liidus levinud massilise alkoholismi põhjuseks hinnati tagantjärele just abituse- ja lootusetusetunnet. Kollektiivset teadmist ja tunnetust, et kõik asjad ja olud, tegelikult kogu elu, on kusagilt kõrgemalt poolt ette määratud ning inimesest endast ei sõltu seejuures mitte midagi. Pingutagu ta siis või ärgu pingutagu. Kas ei tundu mitte ajakohasena?

Eelmisel sajandil põhjustasid mõnes kuulsas kirjanikuperes aset leidnud suitsiidijuhtumid küsimuse, kas leidub niinimetatud enesetapugeen ehk kas kalduvus suitsiidile võib olla pärilik. Näiteks lahkusid vabatahtlikult elust nii kirjanikud Ernest Heming­way ja Sylvia Plath kui seejärel ka mitmed nende lähedased pereliikmed ja sugulased.

Perekondades või suguvõsades esinenud suitsiidijuhtumite toonased uurijad jõudsid tõdemuseni, et enesetapp pole mitte niivõrd pärilik, kui pigem õpitud. Sattudes ületamatuna näivasse kriisi, pöörduvad inimesed oma murele leevenduse või lahenduse otsingul nende pääseteede poole, mida on näinud lähedasi enese ümber kasutavat. Omandame toimetulekuviisid meid ümbritsevast vahetust keskkonnast, ennekõike pereliikmetelt, sugulastelt ja sõpradelt.

Ajakirjanik Krister Kivi analüüsis hiljuti eestlaste lohutustoite, mille järele käsi stressi või mure korral sirutub, ning tõdes üllatusega, et hapukurgil ja kartulisalatil on meie sisemiste turvamehhanismide juures märksa olulisem roll, kui arvata võiks. Mainiti koguni sardelle ja mannaputru. Need on lapsepõlvetoidud, mis toovad meelde paremaid ja turvalisemaid aegu. Koroona on teinud meid vanaks ja paksuks, tõdes Kivi.

Eelnev selgitab, miks mõnes peres on põlvest põlve alkoholiprobleemid, mõnes suguvõsas lokkab koduvägivald, teised söövad liiga palju või siis hoopis vastupidi: maandavad stressi looduses, hobidega tegeledes, tervise eest hoolitsedes ning sportides. Igaühele on elus kaasa antud individuaalne tööriistakast mure ja raskustega toimetuleku viisidega.

Kõik see kokku kõlab ehk natuke kohutavalt, aga tegelikult peitub siin üks hea uudis. Hea uudis on see, et samamoodi, nagu oleme elu jooksul omandanud kriisidele reageerimise ja nendega toimetuleku mehhanisme, on meil täna võimalik õppida uusi ja paremaid. Selliseid, mis tagavad hakkamasaamise mitte ainult praegu, vaid pikaajaliselt.

Sest kui sul on parasjagu käsil vältimatult elumuutev kogemus, mida koroonakriis kahtlemata on, siis tasub jälgida, milliseks see su elu täpselt muudab. Milliseks sa ise muutud? Sul on võimalik valida.