Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: kas avalik arvamus loeb?

On üks hea film USA lobistide meeskonnast, kes püüab vastu seista suure relvatöösturi survele muuta tulirelvade omamist piiravat seadusandlust. Kui muidu köetakse sellisel puhul avalik arvamusruum mõlema poole seisukohtadega kuumaks, millele järgneb kas õigema või tugevama võit, siis filmis ütleb üks tipplobiste välja ootamatu mõtte: «Avalik arvamus ei loe!»

Tõesti, meilgi on vahel märgata, et ehkki meedia ja avalikkus mõne olukorra hukka mõistavad, käib tegelike otsuste tegemine justkui mingeid teisi ja pimedamaid radu ning tulemus võib üllatada kõiki peale vahetute asjaosaliste. Olgu selleks siis terviseameti külmlao skandaal, Ida-Virumaale õlitehase rajamise plaan või Maaelu Edendamise Sihtasutuse tehingud kriisitoetustega.

Tõde millegipärast ei tõuse ja vale ei vaju ning avalik arvamus tuleb ja läheb, muutes suunda nagu sügisene tuul. Koerad ikka hauguvad ja rahva mälu on lühike.

Hiljuti tõin mainitud filmi näite ühel Tallinnas toimunud keskkonnaarutelul, märkides, et Eestis loeb avalik arvamus siiski rohkem kui mõnes muus paigas ning üht-teist on seeläbi võimalik mõjutada. Jevgeni Ossinovski riigikogu keskkonnakomisjonist täpsustas, et Eestis on üks keskkonnavaldkond, kus avalik arvamus ei loe – selleks on metsandus. Ilmugu kui tahes palju artikleid, meediakajastusi ja petitsioone, et metsa raiutakse liiga palju ja jätkusuutmatult, liigub harvesterikaravan ikka edasi.

Samas, karusloomafarmide keelustamise puhul jäi avalik arvamus lõpuks peale, ehkki vajaliku nihke saavutamiseks ühiskondlikus teadvuses kulus aastaid.

Kui avalik arvamus ei loe või on vähetähtis, mis siis tegelikult loeb? Vastus on lihtne: suur raha ja suur tähelepanu. Seda, kuidas suur raha avalikust arvamusest üle sõidab, võib näha Eesti metsapoliitikas. Karusloomafarmides oli raha kokku kuivanud, seega jäi avalik arvamus peale. Suure tähelepanu kõikevõitvat mõju saame tunnistada eesootavatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel.

Avalik arvamus on üksmeelselt korruptsiooni, valskuse ja pettuse vastu. Me ei kuule kedagi hõiskamas, et küll valelikud ja korrumpeerunud poliitikud on head ja toredad. Kuid kas see raudkindel hukkamõist jätab ühe või teise eksinud poliitiku valimistel häältest ilma? Vaevalt küll.

Pidevate skandaalidega meedias silma paistvad poliitikud teevad valimistel sageli parema tulemuse kui nende vaiksemad, viisakamad ja töökamad konkurendid. Nagu üks keskerakondlane negatiivse meediakajastuse kohta ütles: «Peaasi, et nad mu nime õigesti kirjutavad. Kõik on reklaam.»

Näiteid pole vaja kaugelt otsida, piisab, kui vaadata hiljuti avaldatud valimisnimekirju. Minu koduomavalitsuses Valga vallas leiab nimekirjast mitmeid kandidaate, kelle tegevuse on kas meedia, avalik arvamus või riigiametid hukka mõistnud.

Valimistel saadavad hääled on poliitiku peamine kapital ning kui poliitika on inimese ainuke tegevusvaldkond ja sissetulekuallikas, siis ka õigustus eksistentsile toitumisahelas. Sellise poliitiku tegutsemist, valikuid ja reaktsioone avalikule arvamusele ei juhi mitte see, mis õige ja mis vale, vaid kalkulatsioon, kas ja kuidas võib asjade seis mõjutada tema poliitilist kapitali ja positsiooni hierarhias.

Sisuliselt polegi selles plaanis oluline, mida rahvaesindaja teeb või tegemata jätab, tähtis on silma paista. Parafraseerides legendaarset Ärtuemandat lasteraamatust «Alice imedemaal», siis «paista see, kes sa tahaksid olla» ja oledki edukas. Isegi kui päriselt olla ei taha, siis paista ikka – kuvand on kõik.

Tähelepanumajanduse ja sotsiaalmeedia ajastul on olla paistmine suhteliselt lihtne, piisab ilusatest fotodest ja regulaarsest postitamisest, et algoritmid sinu heaks tööle hakkaksid.

Kord kuus kollases meedias esinemine võib olla tasuvam kui aastatepikkune sisuline töö. Vorm on pahatihti tähtsam kui sisu ning tibusid loetakse pärast valimisi, muu ei loe.

Nii ongi kohalik poliitika paljudel juhtudel muutunud eetiliseks limbotantsuks, kus võidab see, kes suudab moraalilati alt madalamalt läbi käia ja seejuures mingil moel jalule jääda. Võitja päralt on tähelepanu – hindamatu valuuta, mis valimispäeval häälteks teiseneb.