Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama: ka aastaid pärast haldusreformi ei suuda linn ja maa ühist keelt leida

Sügisel ootavad omavalitsusi ees esimesed haldusreformi järgsed kohalikud valimised ning üle Eesti kihutab viimase hetke umbusaldamiste kulutuli. Kuust kuusse kuhjuvad poliitilised pinged lubavad ennustada, et seekordsed valimised erinevad kõigist varasematest.

Keegi ei eita, et kampaaniaperiood on ammu alanud ja töö valijate tähelepanu nimel käib juba pikemat aega. Põhja-Sakala vallas teatasid suuremad erakonnad oma esinumbrid juba möödunud talvel ning põhjuseks toodi seejuures justnimelt poliitiline ebastabiilsus - vallal on nelja aasta jooksul olnud kolm eri vallavanemat.

Katsetel haarata vahetult enne valimisi võim enesele on igati loogiline põhjus. Võimul olles on oluliselt lihtsam pildis olla, juhtkandidaadid leiavad rohkem kajastamist meedias, paistavad silma heade ja kasulike tegudega ning kohtuvad igapäevatöö käigus pidevalt potentsiaalsete valijatega. See kõik annab kampaaniaperioodiks võrreldes opositsiooniga märksa parema lähtepunkti.

Teiseks toimuvad vahetult enne KOV valimisi ka presidendivalimised. Tänaseks pole erakonnad sobiva presidendikandidaadi osas üksmeelt saavutanud, mistõttu pole kindel, kas uus president suudetakse riigikogus ära valida või liigub otsuse tegemine valijameeste kätesse. Valijameesteks saavad aga igas omavalitsuses parasjagu võimul olevate erakondade esindajad - eks annab seegi veel ühe argumendi oma positsioonide parandamiseks.

Suured liitunud on ebastabiilsemad

Suures plaanis näib, et poliitiliselt ebastabiilsemad on just need omavalitsused, kus haldusreformi käigus liideti kohalikuks keskuseks olev linn ümberkaudsete maaomavalitsustega, nagu seda tehti Pärnus, Jõhvis ja Valgas. Ka aastaid pärast haldusreformi ei suuda linn ja maa igal pool ühist keelt leida ning kahtlustavad teineteist ressursside endale tõmbamises. Kui lõppes ühinemisraha, kadus ka koostöötahe.

Üldises ebastabiilsuses leiavad paratamatult aset ka poliitilised kurioosumid ja kurbmängud. Näiteks jäi Saarde vald üldse juhtideta, kui vanade umbusaldamises suudeti kokku leppida, aga uute ametisse määramises enam mitte. Rõuge volikogu otsustas aga umbusaldada lapsehoolduspuhkusel viibivat vallavanemat, tõstatades paratamatult küsimuse, kuidas on võimalik ametipostilt eemal ja lapsega kodus olles usaldust kaotada? Ega ometi emaks saamise läbi?

Võrreldes 2017. aasta kohalike valimistega on toimunud teisigi muutusi peale vallapiiride kokku lükkamise. Trumpi ja EKRE vahepealsed võidukäigud on koolitanud ka kohalikke poliitikuid oma kampaaniatele kõvasti kraade juurde keerama. Eks suuremates omavalitsustes tulebki valija tähelepanu püüdmiseks oluliselt rohkem vaeva näha. Enam ei piisa volikokku pääsemiseks sellest, et oled lihtsalt tubli inimene ning oma kogukonnas tuntud ja lugupeetud.

Sotsiaalmeedia võttis piirid

Kui füüsilised kohtumised ja üritused koroona-aastal ära langesid, kolis poliitiline tegevus sotsiaalmeediasse, kus enesetsensuur on tunduvalt lõdvem. Millegipärast ei peeta ühismeedias patuks ei isikul tasandil rünnakuid, väärinfo levitamist või avalikkusele valetamist, mille suhtes nii valijate kui oponentidega silm silma vastu seistes oldaks ilmselt oluliselt ettevaatlikum. Täna on veel vara ennustada, milliseks kujuneb koroonaolukord sügisel ning kas piirangud taastuvad, kuid ilmselgelt on sotsiaalmeedial saabuvatel valimistel kanda olulisem roll kui kunagi varem.

Muutusi on veelgi. Näiteks kaotati vahepeal kehtinud poliitilise välireklaami keeld, mis ei lubanud kandidaatidel end valimispäeval enam aktiivselt reklaamida. Saabuval sügisel pommitatakse meid ilmselt valimisreklaamiga oimetuks ning jaoskonnas kohapeal valimas käijad peavad teel sinna läbima erakondade telkide spaleeri, kus kandidaadid palehigis viimaseid hääli püüavad.

Teravust lisab varasemast tihedam konkurents, ühinenud omavalitsustes püüdleb suurem arv kandidaate väiksema hulga volikogu liikme kohtadele. Kuigi haldusreformi järel moodustatud omavalitsuste volikogud olid liitunud piirkondade esindatuse nimel suhteliselt suure koosseisuga, siis nüüd kaalutakse mitmel pool volinike arvu vähendamist, et halduskulusid kokku tõmmata. Seetõttu peab iga kandidaat sügisel koha saamiseks edestama varasemast rohkem konkurente ning selleks palju enam vaeva nägema.

Kaob järjepidevus

Mida selline poliitiline turmtuli ja kukepoks enesega kaasa toob? Kõige olulisem on ehk see, et pideva võimuvahetuse pööristes kaob omavalitsuste arenguks ülioluline järjepidevus. Ning kui kogu võhm kulub poliitvõitlusele, ei jätku seda enam sisuliste küsimustega tegelemiseks. Teiseks süveneb juba enne haldusreformi muret teinud asjaolu - riik ei usalda omavalitsusi. See aga kahjustab otseselt omavalitsuste võimekust kaasata vajalikku rahastust, viia läbi suuremahulisi arendusi ning osaleda poliitikate kujundamises.

Kolmandaks väsivad inimesed lihtsalt ära. Targemad ja mujalgi rakendust leidvad poliitikud astuvad eemale, asjalikud inimesed ei taha kandideerida ning valijad pööravad piinlikkusest pilgu mujale. Väsimus ja tüdimus kajastub ilmselt ka sügiseses valimisaktiivsuses. Kuigi Norstat viis mais läbi küsitluse, mille kohaselt plaanib koguni 75 protsenti vastanutest oktoobris toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel osaleda, siis, nagu elu on näidanud, langeb valijate innukus valimispäevaks oluliselt. Näiteks osales Valgamaal viimastel kohalikel omavalitsuse valmistel vaid ligi pool hääleõiguslikest elanikest.

Kui võimule saamise eesmärk peaks olema seda parimal võimalikul viisil ellu viia, siis võimule jõudmise meetodid toovad sageli kaasa risti-vastupidiseid tagajärgi. Võim lihtsalt võimu pärast, ilma, et sellest midagi head sünniks, pole aga kuigi palju väärt. Nagu üks Valga vallavolikogu liige oma kolleegidele keset kõige tulisemat poliitvõitlust tabavalt kirjutas: „Kui keegi soovib võimu, siis mul on olemas üks Radiotehnika võim, töötab, seega saab võimu keerata küll. Kingin tasuta ära."