Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Põim Kama - Argipäeva kurja õied

Põim Kama kirjutab Renate Keerdi lavastusest „LOOD“, mis äsja esietendus Tartu Uues Teatris.

„Mu vaene muusa, mis sul küll on täna hommikul?“

Charles Baudelaire

Viimase pooleteise aasta vältel on elu ahenenud. Kogu maailma avaruste asemel langeb pilk ühtelugu ümbritsevale neljale seinale ning nende vahele kätketud inimsuhetele.

Füüsiline ruum sulgub ümber vaimu. Inimestevahelised suhted pole enam otseselt head ega halvad, parandatavad või kõrvale heidetavad. Need lihtsalt on, nagu on. Midagi on kaotsis, üks ajastu on lõppenud ning uut veel ei tunne. Vastupanu on mõttetu, parem siis juba pühenduda pisiasjadele.

Renate Keerdi lavastus „LOOD“ mõjub kui teravustatud olustikupilt millestki möödunust, mustvalge fotoalbum sellest, kuidas neil imelikel ammustel aegadel elati. Ainult et tegelikult toimub see kõik täna, eile ja möödunud aastal.

„LOOD“

Autor, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Renate Keerd.

Laval Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork, Jan Ehrenberg (külalisena).

Valguskujundus Renate Keerd, Kärt Karro. Plakat Huupi.

Esietendus Tartu Uues Teatris 30. oktoobril, külalis­etendused Tallinnas Kanuti Gildi SAALis 10., 11., 12. ja 13. novembril 2021.

Iga aeg tundub tagantjärele veider. Ühel ajajärgul argine ja loomulik muutub distantseerudes pisut absurdseks, samas kummaliselt tuttavaks ja nostalgiliseks. Isegi natuke romantiliseks. Renate Keerd pöörab pikksilma tagurpidi ja vaatab argielule otsa. Miks käivad inimesed ööpäev läbi ringi dressides ja jagelevad diivanikatete üle? Arusaamatu! Armas?

Lavastuse pealkiri „LOOD“ viitab ühtaegu nii kõikidele väikestele rääkimata lugudele kui ka meeleheitlikule tuhnimisele elu tööriistakastis, et leida midagi, mis aitaks kõik taas kuidagi sirgeks seada. Vaataja ees rullub lahti lõputu tasakaalupunkti otsimine üldises ebakindluses, balansseerimine diplomaatia ja hullumeelsuse teljel. Moodustub peen ja habras masinavärk, mille hammasrattad halastamatult argipäeva jahvatavad.

See kõik ei tähenda, nagu oleks „LOOD“ mingilgi moel morbiidne. Vastupidi, Keerd raputab publiku äratundmishetkedes, pöörases huumoris ja hõrgus absurdis põhjalikult läbi. Olgu selleks siis tähenduste pea peale pööramine ja metsikud metamorfoosid, jaburad argipeegeldused või hullumeelne vinüülidisko. Midagi vähemat temalt ei ootakski.

Siiski on „LOOD“ Renate Keerdi varasematest lavastustest erinev. Me ei näe enam verd, higi ja pisaraid, üle­inimlikku pingutust ja eksistentsiaalset rapsimist. Lavastuse kese on mujal, „LOOD“ on pingestatud, täpne ja detailne. Inimene pole enam vaba ja meeleheitel, otsides oma kohta üldises olemise lõimes. Ta on piiratud ja kammitsetud, aja ja olude poolt paika pandud. Juhusele siin ruumi ei ole, juhus on surnud. Kõik on omal kohal, kõik on raamides ja kõik on laetud.
TÄHENDUSTIINED STOPPKAADRID: Lavastuses „LOOD“ paistab eriti silma Ekke Hekles (vasakult teine), kelle täpsus, ülim kohalolek ja füüsiline laetus on nii mõnegi stseeni tugisambaks.
TÄHENDUSTIINED STOPPKAADRID: Lavastuses „LOOD“ paistab eriti silma Ekke Hekles (vasakult teine), kelle täpsus, ülim kohalolek ja füüsiline laetus on nii mõnegi stseeni tugisambaks.FOTO: GABRIELA URM
Ülim lavastuslik täpsus avab „LOODi“ puhul uue dimensiooni – see on visuaalselt ilus, kohati monumentaalne. Inimesed ja esemed liiguvad ruumis, moodustades jadamisi tähendustiineid stoppkaadreid. See on, nagu vaadata töötavat kellamehhanismi, mille hammasrattad pidevalt positsioone vahetavad. Suhted, rollid, ülesanded teisenevad katkematult, kuid tervik on vääramatu ja püsiv.

„LOOD“ on Renate Keerdi taaskohtumine EMTA lavakunstikooli 29. lennuga pärast 2019. aastal esietendunud ühist diplomilavastust „Valgete vete sina“. „LOODi“ trupp (Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork, külalisena Jan Ehrenberg) seadis end pärast lavakunstikooli lõpetamist sisse Tartu Uues Teatris ning asus kohe tegudele. Neid on näha olnud mitmes viimase aja olulises lavastuses, hiljutistest tasub mainida suvel Peipsi ääres lavastunud „Serafimat + Bogdani“ (lavastaja Ivar Põllu).

Keerdi ja trupi taaskohtumine on kahtlemata õnnelik ja õnnestunud. Selles on tunda usaldust ja kokkukasvamist – sõnatut mõistmist, millel on peamiselt füüsilisele väljendusele tuginevas lavateoses eriline kaal. Selles üldjoontes ühtehingavas koosluses tahaks siiski esile tõsta Ekke Heklest, kelle täpsus, ülim kohalolek ja füüsiline laetus on nii mõnegi stseeni tugisambaks.

Hoolimata sellest, et raamid, reeglid ja kitsendused on jätnud oma jälje nii publikule kui teatrile, mõjub Keerdi uuslavastus värskelt ja vabastavalt. Isegi kui elu dominantideks on muutunud maalriteibi rullid ja trepp­redelid, minestuseni koledad tekstiilid ja vinüülplaadihunnikud. Isegi kui muidu kenad naised võivad ootamatult koletise kombel möirgama pista – keegi ei keela oma „sisemist looma lahti päästa ja teda metsikusse toanurka gastrollima saata“. Mäng jääb, olgu muusadega kuidas on.

Suures plaanis on teatri päevapoliitiline olukord muidugi pisut teine. Mida ja kuidas lavastada, kui pole isegi võimalik ette teada, kas esietenduse saabudes publik saali lubatakse või kehtivad selleks ajaks juba järgmised piirangud? Kuidas toime tulla, kui teatrikülastuste arv on aastaga ligi poole võrra vähenenud? Mida oodata tulevikult neil päevil, kus kultuuriministriks kvalifitseerumiseks piisab parteipiletist ja vaktsineerimispassist?

Mäng jääb?