Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Mütoloogiline mürgel vanas masinatehases

Suvelõpu küpsemiseaja videvikutunnil tuli Krulli masinatehases lavale teatriühendus Misanzeni uuslavastus „Sõsara sõrmeluud“, mis põhineb erinevatel Eesti muinasjuttudel, kus kandev roll naise päralt. Olgu etteruttavalt öeldud, et lavastus on täiesti pöörane ja seda lihtsalt peab nägema.

Eesti naine on ikka äge ja iseseisev olnud, kuigi periooditi kipub kogu see tarkus ja tugevus meelest minema. Meie muinasjuttudes on juba kõige varasemate, 19. sajandi alguses kirja pandud lugude peategelaseks enamasti naine. See viitab naise tähtsale rollile ühiskonnas, mis pole selle ajajärgu Euroopas sugugi enesestmõistetav.
Need naised pole ka üldse mingid printsessid herneteral, vaid vapralt oma elu ja õnne eest võitlemas. Pääsu pole mõistagi sellest, et naise õnn käib peamiselt mehe kaudu ning tema suurimaks eneseteostuseks edukas abielu ja laste saamine. Õnne kõrval tähendab mees sageli ka õnnetust, mistõttu on kaaslase valik elu suurim ja määravaim otsus.

Helen Rekkori uuslavastus kõneleb just neid lugusid, kus naine ühel või teisel moel eluohjad enese kätte võtab ja tegutsema asub. Mütoloogiline aines on pidevas dialoogis tänapäevasega, püstitades aktuaalseid küsimusi, nagu kas naise armastus ikka suudab päästa mehe mõnuainete küüsist või kuidas lahkuda vägivaldsest suhtest.
Nii lahatakse pimedas masinatehases ka inimese tumedamaid hoovusi, hälbeid ja õudusi, nagu inimliha söömine ja lapsetapp. Sarnaselt rahvajuttudele on ka lavastus vaimukas, terav, valus ja verine, lisaks silmale lõputult ilus. Määravaks osutub Helen Rekkori lavastajameisterlikkus, mida võis imetleda juba paari aasta taguse Edgar Valteri elule ja loomingule pühendatud lavastuse „Õhtu on salameri“ puhul.

Ka tookord lõi Misanzen vaataja visuaalse küllusega oimetuks ning Rekkor opereeris hämmastava hulga teatriinstrumentidega, tegemata seejuures kompromisse kunstilise terviku arvelt. „Sõsara sõrmeluud“ jätkab toonast visuaalteatri võttestikku, kuid on jõudnud uue küpsuseni. Lisaks pärimusainesele ka füüsilise-, -varju ja –maskiteatri võimalusi kasutav lavateos on ühtlasem ja tasakaalustatum, kaotamata grammigi detailide ja muljete tulevärgist.
Selle läbiraputava lumma võtmeks on tugev struktuur, hästivalitud tempo ja katkematu intensiivsus. Ranged raamid hoiavad koos metsikut möllu ja suuri tundeid. Piltlikult öeldes on volüüminupp koguaeg põhjas, vaataja haaratakse kaasa ja tantsitatakse lugudest läbi. Just hetk enne seda, kui mõni teema või lahendus kuluma hakkab, tehakse pööre uude dimensiooni. Muutub muinasjutt või selle kõnelemise viis.

Vaatajale lisab vahetut läbielamistunnet ja individuaalset kogemisruumi kõrvaklappide kasutamine, milles kõlavad lavastuse helilooja Villem Rootalu müstilised võnked, jutustaja napp tekst või tegelaste üksikud repliigid. Tekst on seejuures teisejärguline, lavastus tugineb tervenisti piltidele ja liikumisele, mida kõne toetab ainult äärmise vajaduse korral.

Terviklikku üldmuljesse panustab ka ühtlaselt tugev näitlejate trupp, kes kiiresti uute rollide ja muutuvate tehnikatega kohanevad. Libisemine ühest muinasjutust teise, tegelasest tegelaseks ning vahetused võttestikus toimuvad hämmastava kergusega. Kuigi kandvaid rolle lavastuses pole, tuleb nii mõnigi tegelaskuju ilmselt vaatajaga koju kaasa. Olgu selleks siis Rauno Kaibiaineni vanameestest kosilased, Ajjar Ausma kooljasööja või Sandra Lange väikesed äkilised naised.

Kunstnik Joanna Juhkam mängib erinevate pindade, materjalide ja tekstuuridega, mis loovad tühjusest ruume ning maailmu. Lavastuse läbivalt heletume palett, musta ja valge kõrvutamine vastandab varju ja valguse ning joonib alla inimhinge polaarsust muinasjuttudes, kus hea ja paha kontrastselt eristuvad. Valdavalt tühja ja napilt sisustatud lava kõrval pääsevad mõjule Maarja Pabuneni kostüümid, ühtaegu minimalistlikud ja muinasjutulised, tehes seejuures tillukese kummarduse aurupungile.

Rohkem kui 120 aastane Krulli masinatehas on lavastusele ideaalne mängupaik. Nende paksude paekivimüüride vahel on eri aegadel toodetud vedureid, destilliseerimisaparaate, sõjariistu, jäägeneraatoreid, aurukatlaid ja hauariste. Seejuures hoitakse masinatehase kogu potentsiaal targasti alles lavastuse kulminatsiooniks, mil selle gootipärase ruumi kõrgetel teravnurkadel ja hallil kivil on oma roll täita. Juhuse hooleks ei jäeta vaatajat ka etenduse vaheajal – et lummus ei hajuks, tuleb ekselda pimedas tööstusmaastikuvõsas küünaldega märgistatud radadel.
Tänavune teatrisuvi erineb paratamatult kõigist varasematest. Suuri ja pikaajalisi plaane on raske teha, kui pole teada, kas ja millal järgmised piirangud saalid publikule sulgevad. Teatrid püüavad vana rasva peal toime tulla, kiiruga valminud uuslavastusi on pigem vähe ning mõistetavalt ei julgeta nendega erilisi riske võtta. „Sõsara sõrmeluud“ oleks suurepärane lavastus ka ilma selle taustaks oleva aegruumilise eripärata, kuid kvaliteeti hindava vaataja pikalt rahuldamata teatrinälg muudab triumfi täielikuks.