Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kuidas avaliku rahaga valimiskampaaniat teha?

Lähenevate kohalike valimiste eel on karta, et võimuparteid kasutavad häälte püüdmiseks muuhulgas maksumaksja raha eest välja antavaid omavalitsuste infolehti. Tasuta valimisreklaami võimalus tekitab huvide konflikti ja peibutab seadustest mööda vaatama.

Avaliku raha eest poliitilise propaganda või mainekujunduse tegemist on raske tõkestada, sest infolehtede sisu ja väljaandmise korra üle otsustavad needsamad poliitikud, kel endal on kõige suurem huvi ja võimalus omavalitsuste teabekanaleid kuritarvitada. Kas tahtlikult või tahtmata kipub valimiste eel avalik ja erakondlik huvi segi minema ning poliitikud ei kiirusta nende kahe vahele piiri tõmbama.

Probleem pole uus. Munitsipaallehtede üle järelvalvet teostav Riigikontroll leidis ka eelmiste valimiste ajal mitmeid märke sellest, et võimulolijad kaldusid väljaandeid oma poliitilistel eesmärkidel ära kasutama. Kus võimalus, seal kiusatus. 2018. aastal avaldatud auditi põhjal leiti koguni 53 haldusreformi eelse omavalitsuse puhul, et infolehes avaldatud sõnumid on vastuolus avaliku huvi ja rahakasutuse põhimõtetega. Kohalike omavalitsuste infolehtede kasutamisel valimiskampaaniaks hoiab silma peal ka Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, mille tegevust on ametis olev riigivõim jõuliselt lõpetada püüdnud.

Ohjad on omavalitsuste käes

Kuidas ja milliste põhimõtete alusel toimub vallalehe väljaandmine, otsustab omavalitsus. Näiteks pandi Valga vallavalitsuse nii eesti kui vene keeles ilmuva, 10 000 tiraažiga infolehe Valga Teataja puhul juba esimestest numbritest alates paika, et poliitiline reklaam ja sisuturundus on lehes keelatud. Kuigi selline kord peaks kaitsma lehte ühe erakonna värvidesse rüütamise ja valimiskampaania tööriistaks muutumise eest, on siin mitu nõrka kohta.
Esiteks, kuna lehe väljaandmise korra kehtestamine kuulub vallavalitsuse pädevusse, pole kuigi keeruline kehtivat korda endale soodsamas suunas muuta ning poliitilisele sisule kehtivad piirangud valimiste eel maha võtta. Teiseks pole selge, kes ja kuidas peaks vallalehe üle kontrolli teostama ning kuidas poliitilist sisu ära tunda ja määratleda. Seega on küsimus pigem tunnetuses, mis sobib ja mis ei sobi, ning see sõltub juba vallajuhtide poliitilisest tahtest ja kultuurist.

Näiteks, kui mitu vallavanema pilti ühe lehenumbri kohta on veel normi piires, milline hulk aga pole enam vastuvõetav? On see üks, kolm või viis fotot? Paberil ilmuvate vallalehtede kõrval kummitavad samad probleemid ka teisi omavalitsuste infokanaleid, nagu kodulehed ja sotsiaalmeedia. Veelgi taunimisväärsemad on juhtumid, kus poliitiliste tekstide kirjutamiseks või sotsiaalmeediafotode tegemiseks kasutatakse omavalitsuse palgalisi.

Segadus huvides ja rahakotis

Ametniku tööaja maksab kinni maksumaksja. Seaduse järgi tohib linnade-valdade rahakotti kasutada ainult omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks ja avalikes huvides. Kui palgalisi ametnikke rakendatakse juhtivpoliitikute isiklikeks või erakondlikeks eesmärkideks, jääb neil vähem aega oma ametiülesannete täitmiseks ning elanikud saavad sellevõrra kehvemat teenust. Keegi ei peaks normaalseks seda, kui ametnikud peaksid näiteks vallavanema autot pesema või kodu koristama, ning vaevalt leidub täna omavalitsusjuhte, kes niivõrd absurdse nõudmisega välja tulla julgeksid.

Ometi juhtub, et ametnikke survestatakse poliitiliste juhtide erahuve teenima ning töökäsud kanduvad päris kaugele sellest, mis ametijuhendis kirjas. Valimiste eel kipub poliitikutel ununema, et omavalitsuste kommunikatsioonitöötajad peavad esmajoones teenima avalikke huve, mitte olema ühe või teise vallajuhi isiklikuks sisuloojaks. Kampaaniate tegemiseks on erakondadel oma inimesed ja kui sellest väheks jääb, on võimalik teenust erasektorist sisse osta.

Avalike infokanalite ümber paratamatult kerkivaid kahtlusi on võimalik hajutada sellega, et poliitikud kasutavad oma arvamusplatvormina teisi kanaleid, nagu erameedia, isiklikud sotsiaalmeedia kontod ja erakondade lehed. Ning jätavad valdade infolehed selleks tarbeks, mida määratluski ütleb – elanikele suunatud informatsiooni jaoks.

Päeva lõpus otsustab valija

Pingeid võtaks maha seegi, kui kohalikud volikogud võtavad infolehtede välja andmise juures suurema rolli ning lepivad kokku, milliseid põhimõtteid valmiste eelsel perioodil järgida. Üheks võimaluseks on fraktsioonide kokkulepe, et kõik valimistel osalevad nimekirjad saavad vallalehes võrdses mahus ruumi valijatele oma platvormide tutvustamiseks. Samuti tuleb volikogudes selgeks rääkida, kuidas ära hoida võimalikke rikkumisi ning teostada sisu üle järelvalvet. Tasakaalupunkti leidmiseks on seejuures kindlasti vaja kaasata opositsioon.

Valvekoera rolli saab enda peale võtta ka ajakirjandus, juhtides poliitikute tegevusele ja munitsipaallehtede sisule avalikku tähelepanu, seegi aitab olukorda ohjeldada. Selgetest rikkumistest, kus avalik infokanal muutub ühe või teise erakonna häälekandjaks, võib igaüks teavitada Riigikontrolli. Nagu võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta hiljutises arvamusloos kirjutas, sõltub kõik lugejast. Kas tema jääb uskuma või näeb asja targalt läbi, kasutades tervet talupojamõistust. Kui valija nende teguviisi üheselt hukka mõistab, ei jää poliitikutel muud üle, kui oma käitumist korrigeerida.

Hõredalt asustatud ääremaadel on vallalehed info levitamisel asendamatud, eriti seal, kus eakas elanikkond pole veel vilunud interneti kasutamises ning võib seeläbi olulistest teabest ilma jääda. Vastutus nende lehtede sisu ees lasub omavalitsustel. Kui avalikke kanaleid kuritarvitada, kaob usaldus. Ainsaks lahenduseks on tõhusam järelvalve ja kodanikuvalvsus - igaüks peab ise otsustama, kas tahab rahastada igakuise poliitreklaami postkasti potsatamist või tuleks nende maksurahaga pigem mõnd muud asja ajada.